Käisin võttegrupiga seal mingi kolm korda vist ja mõni kord ilma nendeta. Ütlen ausalt, et võttegrupiga käies olid mu elu kõige rämedamad trennid! Ma ei mäleta enam, kas ma kirjutasin neist trennidest, mul mäluga praegu natuke kehva lugu, aga õudne oli! Koma lihtsalt ei soovinud teha sammugi traavi ega isegi sammu, aina kimada ja hullu mängida. Sellised olid siis minu trennid krdi kaamera ees ka veel. Nii et kui teile tundub telekast, et minul ja mu hobusel on mingi sitt suhe, siis mõelge, et ma olin ju võõrastega seal, meganärvis ja sain aeg-ajalt sõimu, nii et ma ei olnud seal mina ise ja kõik see närvilisus kandus hobusele üle. Pealegi on väga halb teha trenni, kui maneež on inimesi täis ja see suur kaamera ka seal ja sa kardad, et sõidad kaamerasse. Õnneks ei jäänud kõige hullem asi peale, milleks on see, et kui võttegrupp läks ära, kimas koma mitu ringi galoppi nii et mul polnud ühte jalust... maha ma isegi ei kukkunud, aga nii läbi olin ja niii kurb...
Ükskord oli lumi maha tulnud ja Koma enne koplisse minekut ei läinud mitte koplisse, vaid hakkas seal ringi jooksma ja käis lumele pikali. See vist jäi kaamera peale. See oligi seekord, kui oli olnud kohutav trenn.
Nii ja nüüd läksin siis teisipäeval uuesti üle suht pika aja vist jälle Koma juurde, rahulikuna, puhanuna ja õnnelikumana. Kui Koma nägi, et ma tulin, ta hirnus!!! See oli nii armas! Ta on seda varemgi teinud. Läksin siis tema juurde ja mõtlesin megarahuliku trenni teha. Tegin kõike aeglaselt ja rahulikult, tegin sammu algul sada aastat voldil ja siis traavi ja kõik oligi ok! Huhh! No ja läksin ka järgmine päev ja tundsin, et minu ja Koma sõprus on ikkagi täiesti olemas ja läksin temaga jalutama siis maastikule, mitte just kaugele tallist, aga natuke. Aeg-ajalt istusin selga ja maha. Korra ta mõtles küll galopis kodu poole kimada, aga sain ta tagasi. Kõik oli väga hää.
Kolmas kord läksin ka tema juurde ja siis oli mul kiire. Tõin vihma käest Koma otse maneeži päitsetega, istusin märjale hobusele selga (päitsetega endiselt), tegin mõned tiirud maneežis (sammu ainult), tulin maha, lasin Komal püherdada ja viisin ta ära. Noh, kõik seega on ju hästi :D Pöörab ta superhästi ilma sadulata, paremini kui sadulaga, seisma jääb ka, mitte küll kohe, aga jääb ja pole probleemi.
Üks probleem, mille ma Komaga tahaks ära lahendada, on ikkagi see kimamisprobleem. Ma arvan (ja mitte ainult mina, vaid ka üks teine inimene arvab seda, kes Koma väga hästi tunneb), et ma võiks kasutada pelhameid või olympicut (need sis suulised) mõnes trennis. Ning sõidan nende suulistega õrnalt (ma ei taha hakata ju kätega rapsima ja ma tean juba seda juttu, et suulise tugevus sõltub ratsaniku käest) ja kui ta tahab proovida mulle pähe istuda, on mul väga palju suurem kindlus ta tagasi saada. See ei tähenda, et ma peaks isegi suulise tugevust rakendama, aga ma TEAN, et ma saaks. Sest mida mina tahaks just teha, ma olen vist ka maininud, on see, et ma saan hobust täiesti usaldada ning sõita ilma millegita. Niisiis see ratsutamispadi ja päitsed nt või suulisteta valjad või ükskõik mis juhtimisvõtted ma talle õpetan. Aga ma jõuan sinna nii, kui hobune TEAB, või talle on MEELDE JÄÄNUD, et alt ära kimamine ei vii mitte kuskile! Ja ma ei saa seda ju õpetada nii, et ripun seal seljas, kui tema rõõmsalt ringi kimab ning ma kümne küünega kinni hoian. Näiteks kui see maastikul juhtub, on see ju õudne ning just maastikule võiks ma enne minna selliste suulistega. Mõned inimesed ratsamaailmas ei nõustu minuga, ütlevad, et peab alusama lihtsamast suulisest, aga praegu on Komal ikka kõige lõdvemad suulised üldse (kolmeosalised), ja mina pean hobust piisavalt targaks, et talle jääb meelde, et millegipärast ta EI SAA mulle pähe istuda. Ning seda tahaks ma talle õpetada. Praegu ta ju saab, see minu meelest pole ratsastuse küsimus, vaid küsimus selles, et mingil hetkel suudab ta võimu omada minu üle, mis on ohtlik! Ja veel ohtlikum oleks, kui ta saaks teada, et ta võib võimu iga kell enda kätte võtta, mida ta ongi kordi proovinud halbadel päevadel. Mul lihtsalt on hästi läinud, et ma pole maha kukkunud, sest see olekski talle õpetanud, et näedsa... nii tuleb ratsanik ära seljast.
Okei, nüüd mõne päeva pärast lähen uuesti Koma juurde ja jätkan sellega, millega tahan. Üks asi, kuidas mu enda elu saab minna plaanile A tagasi, mitte libiseda mööda plaani B, on see, et alustan sellega, millega tahan. Komaga ka seega teen, mida ma tahan. Ja terve elu olen pidanud ma loomi tarkadeks, kellega oled sõber ja sama on ka hobustega.
