Ja see juhtus....

Juhtus siis lõpuka see, et ma ei jõudnud mitu päeva enam postitada!

Põhimõtteliselt, kui ma selle blogi tegin, oli mul igapäevane plaan siia kirjutada. Ja ma ootasingi, et millal saabub see hetk, kui ma füüsiliselt enam ei saa. Või ehk oleksin saanud isegi, aga ma siis seletan ja ehk mõistate, miks jäi kirjutamata.

Algas siis see nii, et esmaspäeval jõudsin sellised paar lauset lisada selle kohta, kuidas paks kass mu jalgade juures magas. Aga kuna tuli kirjutamisel E-tähega internet, jäi see katki.

No igatahes ma Tallinnas ärkasin ja siis seal magasid mu juures kassid. Edasi ma kiirustasin ühele kohtumisele, nii et ma olin öösel jälle vähe maganud. Siis läksin sain ühe sõbrannaga kokku ja siis sain õhtul Liisaga ja jalutasime Kikiga. Nii kasulik päev. Ja pidingi Tartu sõitma, nii et jõudsin sinna 12 öösel.

No ja kuna ma nii hilja jõudsin ja pidin veel asju ajama veits, ja jõudsin üldse sõbra poole, sest see nädal sain sõbra kodus ööbida, (õnneks ta lubab), siis hakkasin kirjutama postitust teloga ja nett läks ää ja siis ma ei viitsinud enam, jäin magama. Ma ei tea, miks ta wifi mu telos pole. Kahjuks puudusin esmaspäevaste asjaajamiste tõttu füsioloogiast.

Teisipäeval oli füsioloogia loeng. Nii huvitav teema, aga õppejõud oli nii naljakas või noh esitas seda naljakalt või igavalt. Ma olin nii räme unine! Mitu ööd ikka vaid 7 tundi und andis megalt tunda. Ma mõtlesin peale loengut veel lõhnameele kohta küsida, mida ma peaaegu ei oleks teinud seetõttu, et unine olin. Aga siiski suutsin ja siiis sõin biomeedikumis ja viisin Kristiinale oma jaki, kuna tal oli tarvis ja jõudsin sõbra poole, kus lasin sliipi kolm tundi, kuna silm enam ei püsinud lahti ja 2 unetsüklit peaks normaalne olema, eks.

Siis ärkasin viiest ja pidin hakkama teadusartiklites surfama. Sinna see päev läkski jälle kõik ära ja isegi talli ei jõudnud ja õhtul jäin jälle magama ühest. Lugesin õnneks immunoloogiat ka veidi.

No ja täna siis, kolmapäeval, oli füsioloogia ja immunoloogia. Suht tore oli isegi. Kuigi hull uni on päev otsa olnud ikka veel. Siis läksin ajasin veits selliseid asju, et tahtsin endale soojemaid riideid osta, aeg-ajalt läheb tarvis, nuta või naera. New Yorker on veel enam-vähem normaalne pood, mida ma tean, aga millegipärast on nii paljud riided sitarohelist karva! Mis veider värv see on! Ma nägin ilusa (loe: enam-vähem normi) lõikega kampsunit, mille all saaks retuuse kanda ja mida mul vaja on, aga mitte ükski pole ilusat värvi. Olid ainult pasarohelised, tuhmpunased ja vb mõni kole veel ja kõik. Siis leidsin mingi läikiva hõbedase asja (ometi inimlik värv!), proovisin selga ja selgus, et all on kaks auku ehk siis mingi püksid. wtf, kuidas sellega peldikus käiakse, eriti, et see lukk selja taga käib suht vaevaga ja alla paned retuusid või midagi?! Uskumatut paska ikka toodetakse. See oleks isegi täitsa norm olnud, kui allosas poleks püksid olnud! Lisan sellest pildi ka. Ilmselgelt taolise fopaa pärast ma seda ei ostnud.

Leidsin sealt õnneks normaalse pluusi, kus on suur õhuvahe jäetud rinnale. Ometi mõeldakse inimeste peale ka! Mul selline särk juba on, aga see poes oli pikemate käistega, nii et vaja mul läheb seda.
Aga seal poes oli nii palju nö bodysid. Milleks need on? Need mingid aluspüksid pluusi küljes? Kuidas nendega vetsus käiakse? Ma võiks ju sama hästi särgi püksi panna või mis?

Siis läksin Coffee ini ja nägin seal tuttavat tööl. Ja ta rääkis ka sellist juttu, mida ma olen nii palju viimasel ajal kuulnud, et lausa kõhe hakkab (kõike ma siia ei räägi). Kõikidest töökohtadest olen kuulnud vaid, kuidas mu sõbrannad järjest annavad lahkumisavaldusi, kuna tööandja ei tule vastu nende soovidele ja muud sada häda. Näiteks see sõbranna, kelle juures pühapäeval käisin, see pidi kahe inimes töö sel päeval ÜKSI ära tegema. Teised olid kõik töökohast lahti lastud. Ja ta ise ka enam ei kannata, läheb ära. Tegelikult see ei ole normaalne, kuigi jah see olukord on meil normaalsuseks muutumas. Selliseid töökohti, kus on kõrge palk ja käid kohapeal omi asju õppimas või magamas, sinna pääseb ainult pikkade tutvussidemete kaudu või kui üldse on selliseid kohti. Ja tutvussidemete loomiseks läheb esiteks meeletu aeg, teiseks sellise koha otsimiseks läheb meeletu aeg ja me kõik teame, et aeg=raha ja olles nüüd mitmetelt küsinud, kas on tööd või kohta, olen ainult kuulnud, et töö on tappev ja kui tööle võetakse, siis nii, et lubatakse, et luuakse sind arvestav graafik, aga pärast väänatakse kohutav graafik kaela, palk puudulik, ja midagi muud öelda ka ei saa, kui et pead lahkuma enne kui hullaris lõpetad. Huvitav, miks küll selline korrelatsioon?!?! Ma arvan, et olen oma praeguse klubitööga rahul küll veel, kuigi see on unetsüklile halb. Mul jääb praegugi unest puudu, kuigi ma ei kujuta ette, mis hiljem saama hakkab, kui mulle lisandub veel suht igapäevane saatekohtustus.

Muidugi võite mulle pakkuda endiselt tööd, kus ma tulen kohapeale omi asju õppima paariks tunniks ja saan kätte sellise palga, millega kuu aega vabalt ära elaks. Veel parem, kui äkki magamise eest raha saaks. Nii et, madratsite testijaid on vaja? Tõesti otsin, see võib siin naljakalt kõlada, aga just sellist töökohta on mul vaja.

Aa, ja nüüd lähen ratsutama. Täna pidi treener tulema, aga jääb ära. Nii et loodan, et saan hakkama.

Pühapäev ei ole alati puhkepäev

Aga mul täna oli!

Esiteks ma magasin kaua, mis on üks hea enesetunde kriteeriume. Kui ma ärkasin, imestasin, et paks kass magab mu voodis. Ma ei tea, miks ta minuga sõpsi paneb nii väga. Ükskord, muide, oli selline juba juhtum, et ärkasin ja vaatasin jalgade juurde, et mida kuradit, keegi on mulle kilekoti voodisse pannud. Ärritusin veits, et noh, mina magan ja keegi topib kilekoti voodisse ja lõin seda jalaga. Muidugi ei andnud ma mingit suurt omadust, aga "kilekott" ei liikunud absoluutselt kuskile ja siis sain aru, et tegemist oli paksu kassiga!!! Issand jumal! Aga ÕNNEKS paks kass ei teinud teist nägugi, reaalselt. Ta magas mõnusalt edasi, kuigi ma ehmusin ikka kõvasti, et jumal küll, ma ajasin paksu kassi kilekotiga segamini. Seda seepärast, et Bulgaariast olime saanud tumedat värvi kilekotte. Lisasin siia paksu kassi pildi, et näete, ta on triibuline ja võib ju natuke sarnaneda musta või tumedat värvi kortsus kilekotile :D Ok, vb mitte, aga unisena ma arvasin 100%, et tegemist on kilekotiga. See ei juhtunud täna. Lihtsalt et täna magas ka paks kass mu jalgade juures ja ma juba olen targem ja vaatan teinekord ikka hoolega, millega on tegu.

Muidugi ma imestasin täna, et miks magab paks kass mu voodis, mitte Kiki. Kikiga me oleme suht bestikad ja ma ikka arvan, et ta magab mu juures koguaeg. Aga ma ei tea, kas paks ajas ta ära, või miks ta teises toas oli. Vb pigem, et ta on harjunud teises toas magama, kuna ma ise olen Tallinnas nii harva ja siis üksi ta mu ööbitavas toas ei viibi.

Kiki

Paksu

Teiseks mul oli kõht tühi. Mõtlesin, et tegelt mis selles ikka nii jubedat saab olla, kui ma endale süüa teen. No muidugi on vaja nõusid pesta ja pliidi juures passida, aga mis sa hädaga ikka teed, eksju. Muidugi on see ka ajakulu, mille asemel oleksin ma saanud juba raamatut (õpikut) lugeda. No aga panin makaronid keema ja praadisin kanafileed, lisasin apelsine ja juustu ja tegin mingi makaronivärgi. Nii et sõin. Ehk siis pasta kana, apelsinidega ja mingit punast kastet panin ka. Täitsa norm oli.

Siis käisin kinos emaga vaatamas "Luuraja ja luuletaja". See on uus Eesti film ja päris hea selline. Nii huvitavad tegelased olid ja film andis palju mõtteainet.

Ja siis Liisaga jutustasin. Kõik. Igav päev mõnele, mulle oli huvitav.

Aa, ja nüüd jõudsin õnneks natuke lugeda kooliasju ja raamatut. Arvan, et jätkan täna seda tegevust.

Meeletu nälg ja autonipid

Täna ärkasin ja siis Lauri (no see mu sõber, kellega eelmine päev veidi pidutsesime) ütles, et läheb juuksurisse ja tuleb tagasi ja siis lähme sööma. Ma ootasin seda rämedalt, et millal ta tagasi tuleb, et sööma minna, sest mul oli meganälg. Ise ka veel imestasin, et miks nii näljane, aga siis mulle meenus, et ma pole mitu päeva normaalselt söönud :/
Söömine on minu jaoks täiesti mõttetu tegevus. Ma teen seda ainult seepärast, et mu vaene organism tahab. Ma ei saa ju enda organismi piinata, sest tänu mu kehale on mul elu siin maal ja noh kuigi söömine on suht suur tasu selle eest, siis ma ikkagi teen seda. Või pigem söömine ikkagi ei ole väga suur tasu. No mõelge - saad liikuda, mängida, olla ja elada ja selle jaoks pane ainult toitu ühest august sisse. Mida kvaliteetsem, seda paremini kõike teha saad. No aga kogemata jäi mul paar päeva söömata. Ma üritan nüüd kirjeldada seda meeletut näljatunnet, mis siis tekib, kui juba mitu päeva söömata olla. Neljapäeval siis oli mul suur nälg, aga süüa polnud kuskilt võtta. Hess oli kinni ja kapis midagi erilist ei olnud, närisin hallitusjuustu veits ja kõik. Reedel ärkasin piinarikkal kellaajal (mida vähem magada, seda hullem nälg on) ja sõin väikse pannkoogi peale loengut, aga õnneks õhtul sõin ka mäkitoitu ja see kõik. Kuni läksime peole ja mul tuli enne seda juba räme veiseliha isu, aga väljas sõin ainult sibularõngaid!!! Kohutav! Ma suht laisk ja kui parajasti nälga veel ei sure ja toit ligidal pole, siis ma ei tee ka midagi. No ja siis hommikul ärkasin ja see näljatunne on nagu üle kogu keha ja selline hästi tugev. See on täpselt üks neist kohutavatest tunnetest, mille kohta öeldakse, et "hiljem unustad täiesti ära". Ma olen märganud, et kui asi on väga hull, siis seda unustataksegi. See pole tavaline nälg... see on nälgimine.

No igatahes see Lauri saatis mulle feissi (miks sinna, ma ei käi ega näe ju seda?!?!), et läheb teeb kooliasju, sry noh ja läheb minuga alles õhtul sööma ja teeb välja. No oleks ta mulle helistanud, oleks ma kiiremini üksi sööma jõudnud. Kuna mul oli sushiisu, läksin sushikohta ja sõin. Siis nägin, et üks mu sõber, kellega koos pidime animatsurile minema, aga see jäi minu poolt ära, kuna ma pidin Tallinna minema, on ligiduses ja kirjutasin talle, aga ta ka helistas mulle ja siis ta tuli ka sinna ja tsillisime koos! Sõime siis sushit jne, või noh ma olin juba ära söönud. (ni igav jutt ju)

Sain ka oma sõbra uue auto kõrvalistmel istuda, ta näitas mulle, mis masina ta hankis ja viis mu minu auto juurde ja sõitsin talli.

No ja seekord siis mõtlesin Komaga teha sadulaga trenni ja panin ka paar madalat takistust diagonaalidele. Aga püha müristus! Esiteks sadulavöö kinnipanemine on räme nussimine. Koma puhub ennast õhku täis ja siis püüa see rihm kasvõi esimesse auku saada (isegi kui teiselt poolt on juba esimeses). No ma jamasin sellega miljon aastat. Lõpuks sain sadulavöö kinni, aga tegelt on see ikka jumala lahti ja see pingutamine on ka räige vaev. Aa ja peale selle, tegelikult saaks seda vööd pingutada mõlemalt poolt mingi 3-4 auku, kuigi alguses ei saa esimesse aukugi! Esiteks Koma on vihane, kui pingutada (ma siiani mõtlen, kas ja miks, sest tal oli jah seljaprobleem, aga hankisin sobiva sadula ja käisid massöörid jne), aga teiseks, kui vöö lahti jääb, siis vajub sadul millegipärast just paremale poole ja nii ei saa ju ratsutada. Vb peaks kaari jälle sadulas vahetama, kui sadul ei püsi... oeh, ma ei tea. Ma alguses tegin siis korraks traavi ja sai selgeks, et seda vööd tuleb veel kinni tõmmata. Tõmbasin siis seljas kinni palju suutsin, aga paremale kipub sadul ikka vajuma. Või noh, kui normaalselt pingutada, siis tegelt ei vaju see enam, aga asi on selles, et see võtab nii palju aega ja vaeva. Nüüd ma vajan küll abi, aga ma ei tea, millist. Kas hankida kummidega vöö ikkagi, mis ühe inimese jutu kohaselt pole hea? Ma ei tea... tegelikult saaks selle sama vöö korralikult kinni küll, aga see on liiga suur vaev. Hästi jäik on see vöö. Võib-olla lihtsalt see vöö ei sobi talle, kuigi see anatoomiline ja oli üsna normi (kalli) hinnaga.

Nüüd ma mõtlen, kas kehtib vanasõna, et ära hõiska enne õhtut, sest eelnevad korrad Koma seljas olid nii mõnusad, aga seekord oli maailma hullim trenn! Esiteks Koma ei tahtnud traavist midagi kuulda, aina galopp ja galopp ja ma lihtsalt pidin teda ma ei tea kuidas tagasi hoidma. Lõpuks ma ärritusin ja tegin siis temaga mitu tiiru galoppi ja hüppasin ka neid latte. Ta paistis seda nautivat, aga siiski. Kui ma ei taha teha galoppi, siis ei tohi ka hobune ju :(  Ja kui galopist püüdsin tagasi võtta, tegi ta aeglast galoppi (vähemalt ei kimanud), traavile ta väga jääda ei soovinud. Lõpuks oli ta nõus traavi tegema ja tegin serpantiine ja volte. Näha oli, et ta pingutas, aga ma ei tea... midagi on valesti ja ma tahan jälle treenerit. Aa ja võib-olla sadul polegi minu jaoks. Esiteks, nii kui mul sadul all oli, see jalgadega juhtimine (mille video on eelmises postituses), ei tule pooltki nii eeskujulikult välja ja mu keha läheb pingesse ja hakkan liiga palju käsi kasutama. Ja üldse on tunne, nagu sadul takistaks mu kehamärguandeid. Ma tahaks täiega seda lambavillast ratsutamispatja nüüd, sest see oleks ikka meeletult parem, kui inglise sadul, mille vööd ma isegi kinni ei saa panna. Aga samas, vb ei ole see ka nii hea. Pean vist veel harjutama oma istakut ja kõike sadulata sõidus ja eks näis, mis saab. Üks päev kavatsen ma proovida pool trenni sadulaga ja pool ilma ja vaatan siis, milles asi. Kahju on ka see, et keegi minuga kaasa ei tule, kes ehk filmida saaks ja pärast saaks ma videotest oma keha juhtimisvõttena analüüsida.

No nii kui tallist hakkasin ära sõitma, siis läksime Lauriga sööma. Nii vedas, kuna saime juhuslikult mõlemad korraga oma asjadega valmis. Kuna ma tahtsin veiseliha endiselt, läksime Babybacki. No ma ei raatsinud, et ta mulle seal selle liha välja teeb, nii et ma ütlesin, et ma ikka maksan ise. Ja seal söömas läks nii kaua aega, aga vähemalt sain liha.

Pärast seda siis sõitsin Tallinna ja maja ees tegin ma nii uhke külgboksi! Pressisin end kitsasse vahesse. Teate, külgboksi tehes kajavad mu kõrvus kunagi mulle (ma ei tea kas õelalt) öeldud Fernando (mu tolle psühhopaadist eksi) sõnad: "Kuna sa ikkagi pead keerama rattaid kohapeal (mitte sõites), siis sa ei oska külgboksi teha." Ma olen alati osanud külgboksi alates Tartusse elama minekust ülihästi teha ja siis tema lihtsalt ütles mulle nii! Kui ta nüüd läbi juhuse seda loeb, siis ta on raudselt, et hehehhe, sain talle enesekriitilisi enesehinnangut alandavaid mõtteid süstida. Olgu siis õnnelik selle üle. Aga kuna ma tegin täna siis selle külgboksi ära, mõtlesin ka pilti teha sellest. Ja ma tean, et rattaid üldiselt ei maksa keerata koha peal, aga külgboksi tehes kitsasse vahesse vahel peab.

Vot, nii ma auto panin ja selleks ei läinud sugugi kaua aega. Aa, siin tahaks öelda paari nippi autode osas, millele ma täna mõtlesin. Minu autol puuduvad andurid ja kaamerad jne, sp ma ei tulnudki varem selle peale, aga täna sõbra autos istudes nägin, et seal on tahavaatekaamera. Ja siis mõtlesin, et kaval on pigem teha külgboksi uute autode juurde. Sest siis on kindlam, et isegi kui juht hästi sõita ei oska, ei sõida ta salaja sisse. Ma lihtsalt kardan taolist asja peale oma seda õnnetust, kui see keskealine naine mulle otsa tagurdas. Üks hea nipp on veel see, et kui panete auto parklasse, siis uuemate autode kõrvale, sest suurema tõenäosusega nad teavad auto hinda ja ei viruta su masinale uksega. Mul terve autokülg on uksejälgi täis siiski! Mina ei viruta mitte kunagi teistele autodele uksega, nii et ma ei tea, mis karma see on.
Ma nüüd loodan, et selle jutu peale mind mingi karistus ei taba selle eest, et ma siin õnnelik olen oma parkimisoskuse üle ja siis teinekord otsa sõida kuskile. Nii väga loodan! Mul on vahel tunne, et kui ma avalikult midagi kiidan, siis varsti läheb see peesse selle peale. Et peaksin iga kord kolm korda üle õla sülitama.

Täna sain auto ometi!!!

Täna ma ärkasin meeletult vara, seepärast, et see loeng pidi hakkama kell 8 hommikul, mis ei ole normaalne kellaaeg, aga mis siis. Ma olin meganäljane, sest öösel süüa ei olnud, ja hommikul ma ka ei söönud ja siis jõudsin biomeedikumi ja ilmselgelt oli kohvik kinni.
Ma siis sain seal peale loengut süüa, võtsin mingit maksapannkooki.
No ja pidin ühe potetntsiaalse lõputöö juhendajaga kokku saama ja siis ma ei saanud teda too kellaaeg kätte, nii et sõitsin bussiga Kristiina koju.

Seal rääkisime väga asjalikke jutte elu kohta ja siis ma jäin magama. Sest ma olin magamata, kuna öösel sain jua vaid mingi 5 tundi. Kristiina läks vahepeal Tallinna, aga kuna mul oli vaja veel mitu olulist tegevust teha, ertiti veel, et auto vaja kätte saada, siis ei saanud ma kuidagi Tallinna minna.

Siis magasin ja ärkasin üks hetk ja peale ärkamist õnneks helistati Timecolorsist, et tulgu ma autole järgi. Jee, läksin bussiga järgi ja ohkasin seal bussis, tegelt tegi seda mu organism. Aga ma just päeval mõtlesin, et väga veider asi, mis minuga sageli juhtunud on, on see, et järsku mõni mu kaaslane küsib: "mis ohkad?" ja siis ma pean hetk tagasi kerima ja saan aru, et mu organism on ühe pikema hingetõmbe teinud. Enamasti on see minu teadmata olnud ja siis ma lihtsalt ütlen, et ma hingasin. Vahel on see nii nõme, sest siis ma hakkan vaikselt sügavaid hingetõmbeid tegema kontrollitult, sest mine tea, muidu on jälle mingi vihane ohkimine kellegi jaoks. Kuigi ma ei tee ju mingi "oooeeehhh",vaid lihtsalt hingan, aga siiski. No ja teema juurde tagasi tulles, siis bussis isegi üks inimene tuli mult selle hingetõmbe tõttu eest ära, kuigi ma arvan, et mu organism tegi selle hingetõmbe vaid seetõttu, et olin jooksnud bussile ja soojemasse keskkonda õuest sattunud. Vot, mis on tegelikult "ohkamise" taga.

Jõudsin Timecolorsisse ja seal olid nii sõbralikud inimesed ja mu auto oli puhtaks tehtud ja kaunis ja puha! Isegi matid autos olid puhtad! Omg, mu autoke oli nii nunnuke! See paljaste naiste autodega kalender mu tagaaknal oli ainult teistpidi pööratud, vb nad ka imetlesid mu ilusat kalendrit, nii et vahva. Igatahes leppisin olulise inimesega potentsiaalse inimesega kokku (kes mul lõputöö jaoks olulie), millal näeme ja siis oli mul paar tundi aega ja mõtlesin, et oo, vaba ajaga muidugi läheks talli!

Mul oli nii hea meel jälle autoga sõita! Nii mõnus! Ma olin ühte muusikaplaati mitu päeva endaga kaasas tassinud ja sain selle lõpuks makki panna.õ

Mõtlesin Komaga seekord jälle siis ilma sadulata sõita ja panin ka paar latti maha, et ta taguotsaga tööd teeks. Aga millegipärast oli seekord imelikum päev, et Koma sugugi traavi ei suvatsenud rahulikult teha, traavilt tahtis kohe galopile minna. Seega tegingi isegi galoppi sadulata! Aga muidu sammus üle lattide ja ka veits traavis, kui sain.

Videos ma demonstreerin, kuidas ma keeran K-tähest diagonaalile oma kehaga(!!!!) ja siis keeran kaarega jälle rajale paremale sisse. Seal on just see koht, kus Koma tahab ukse poole liikuda, aga nagu näete, siis läheb ta ikka sinna, kuhu palusin! Äge!

No ja läksin rääkima selle tähtsa inimesega ja ta oli mind juba googeldanud, mis on loogiline ja küsis mu eelmise lõputöö kohta. Küsis, mis teema mind huvitab ja miks. Nii et ma nüüd mõtlen jälle hoolega selle üle. Mis te arvate, MILLIST teadust ma tegema sobiks? See oli muidu reproduktiivmeditsiiniga seotud.

Siis oligi kell juba palju, kui need asjad said tehtud ja mõtlesin veel oma nummit autot nautida. Õnneks sattusin liiklusummikusse ja siis sain mitu head lugu kuulata. No liiklusummik oli kuna siin Tartus om motoshow ja siis Tartu ralli vist ja sõitsin mööda Kreutzwaldi tänavat tagasi linna. Ma reaalselt lasin kõrvaltänavalt enda ette lausa kolm autot, sest mul polnud kiiret kuskile ja autos oli nii mõnna mussi kuulata. Ma ei tea, mis vaesed mu taga olevad autod mõtlesid.

Siis jõudsin Kristiina juurde, kus seekord olin üksi ja olin leppind ühe oma (eksist)sõbraga kokkusaamise. Siukest sõpra nagu tema, ongi mul vaid üks, nii et see üks siis. Pidime peole minema või ns tsillima ja nüüd joome siin. Kui on vigu, siis sry, ma juba drunk suht. Kuna siukest staatust saab mu elus olla vaid vähestel inimestel ja piiratud ajal, nt kui ma olen suhtesadamasse suubumas, siis jääb see kõik muu ära, alles jääb vaid sõprus, nii et seni võin ma õnnelikult siin kõike lajatada. Oeh, ma olen veel nii aus ka, et tuleb heit nkn mu pihta. Aga kellel nii poleks?! Tõstke esimesena kivi.

Me veel siin rääkisime või ma mõtlesin, et oh deem, ma tahan elus nii palju palju asju teha. Nt täna ma nägin mäkki minnes naisbussijuhti ja mu ammune soov on olnud bussijuhiks saada, lisaks kõik muud sada asja, nt laulja ja dj ja rallisõitja ja nii palju asju. Nii raske on õigeid valikuid teha.

Ongi kõik, kogu muusika (ta palus nii öelda). Olge mõnusad (ta palus nii öleda). Bye


***
vabandan, kui neid videoid ei näita, nii et kunagi laen nee youtube ja siis näete

Elu on raske, aga peaks olema lihtne

Täna ma magasin kaua. Ehk siis selgeks sai see, et mu normaalne geneetiline unetsükkel on üheksa tundi und (vähemalt) ja pigem magamine hommikul. No loog ka, sest just õhtuti tulevad mul igasugu huvitavad mõtted pähe ja kange vajadus maailma kohta teadmisi hankida. Miks inimesed üritavad mind vormida kellekski, kes ma pole? Umbes et maga juba õhtul ja ärka hommikul kell kuus ja kokku maga kuus tundi. Minu tervisele on see halb ja ma ei tee seda vabatahtlikult. Ma saan aru, kui oleks reaalselt vaja ja mul oleks nt iga päev kool kell kaheksa, siis muidugi saan hakkama. Iseenesest lihtsalt läheb unetsükkel selliseks nagu ta tahab.

Mõtlesin enne loengut kiirelt veel oma sülearvutist materjale vaadata või midagi õppida. Panin arvuti sisse ja see loll hakkas oma uuendusi tegema, kuigi just öösel kui arvutist ära tulin, tegi neid. No olgu, ootan siis ja kui ilmus kiri, et ta on teinud 99% juba ära, siis tuli kiri, et ta ei saanud uuenduste tegemisega hakkama ja nüüd võtab neid tagasi. Püha taevas! Nii ta võttis neid tagasi tund aega kuni ma ära läksin.

Läksin siis bussi peale. Kristiinaga pidime alguses koos biomeedikumi minema, sest ta tahtis ka seal koos minuga süüa, aga siis ta mõtles viimasel hetkel ikkagi ümber ja ma läksin üksi bussi peale. Mingi suva buss tuli, millega sai lähemale ja kõndisin veits ka. Sõin seal kohvikus siis ja läksin loengusse nimega valu neurofüsioloogilised mehhanismid. See oli nii põnev. Kui õppejõud rääkis sügelemisest ja küsis kõigilt, et mis arvate, miks see olemas on, siis julgesin suu lahti teha ja öelda oma arvamuse. Milleks on siis, et organism soovib, et sügeleva koha pealt kratsiks inimene midagi maha. Noh, nii ongi ja ühe teooria järgi selleks, et sealt parasiite maha kratsida.
Aint ma olin nii kurb, et deem, miks ma ei õpi arstiks. Seal loengus tundsin suurt puudust sellest, et igasse terminisse tahaks sügavamalt kaeda, sest kohe oli näha, et see pm arstidele suunatud ja mul pole nii tugevat anatoomia ja füsioloogia baasi kui ma ise tahaks. Muidugi kõik on arusaadav, aga tahaks kõike rohkem teada ikkagi.

Peale loengut siis mõtlesin kurvalt jalutada ja mõelda selle üle, miks mu elu nii sitt on. Nii ilus ilm oli, päike säras nii kaunilt, puud olid veits isegi värvilised ja mõni leht maas ja taevas paistis vikerkaar. 🌈 No oma peas ma ikkagi ei suutnud välja mõelda, miks elu niimoodi mu üle irvitab. Kujutate pilti, et on midagi, mida sa väga väga teha tahaks, aga sa teoreetiliselt saaks seda teha, aga praktiliselt ei saa. Saad ainult kiigata selle peale, aga see on kõik. Umbes et sinu ees on maailma parim kook ja sa oled hetkel nälga suremas. Sulle antakse üks tükk koogi peamisest osast maitsta ja siis sa näed pealt, kuidas kõik teised saavad kooki süüa nii palju kui tahavad ja keegi neid ei keela. Neile tuuakse kooki isegi juurde. Aga sa ise küsimise peale saad jälle pisikese ampsu, kuid kõige maitsvam koogi sisemus on täielikult keelatud. Ja siis kõik, kes on saanud koogi ära süüa, saavad minna põnevasse ruumi ja seal tegutseda. Ja sina võid vaadata sinna ruumi, aga mitte midagi teha ei või. Vot selline tunne on mul praegu. Ja nii päevast päeva, aastast aastasse. Tahaks ainult teada, miks?

No siis läksin ma kohvikusse, sõin kirjut koera ja lõhe quiche või mis iganes see on. Mingi kohvik, mida ma näinudki polnud. Nii lahe. Ma jalutasin ka huvitavaid teid mööda ja nägin tänavaid, mida enne polnud näinud.

No kui tagasi jõudsin, mõtlesin, et tore oleks mõnda saadet vaadata, mida eile teha ei jõudnud. Nt Kättemaksukontorist on mul mitu osa vaatamata. Aga kus sa sellega, sest arvuti teeb siiamaani võtab tagasi neid uuendusi. Tahaks lihtsalt selle põrandale puruks visata, see on ju täiesti mõttetu masin. Nüüd mulle meenus ka, miks ma selle arvuti maha jätsin. Seetõttu, et see oli überaeglane, mida ta juba eile oli. Nt ühte PowerPointi väikest faili avas see täpselt nii kaua, et mingi lugu jõudis isegi ära mängida. Lisaks jooksis see lõbu pärast eile niisama ka iga viie minuti tagant kokku. Selline see siis on. Võib väita, et arvutit mul tegelikult ikkagi pole, sest see masin ei täida vajalikku funktsiooni. Ja kuidas ma saaks selle mõttetu uuenduste tagasivõtmise lõpetada, kui on ilmselge, et see ei saa omadega nagunii hakkama? Muud pilti see ei näitagi. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas saab üks masin nii idiootne olla.

Ja siis jõudsin veel mõelda, kuidas mind ajavad närvi mõned mehed, kes mind sebivad. Muidugi ma ei uhkusta siin ega midagi, aga et asja lihtsamaks teha siis seletan näitega. Kujutate ette, et oled mees ja sulle tuleb lööb külge ilgelt paks tüdruk. Vähe sellest, ta pidevalt kirjutab sulle ja kui kokku juhtub, vaatab sind ilase näoga, nii et sul on isegi teiste inimeste ees häbi. Vot nii on lood mul, aga see rõvedus tuleb sajaga korrutada. Ehk siis mind jääb vahtima minust mitukümmend  aastat vanem kole mees ilase näoga. No ja nii juhtub iga päev. Või siis kirjutavad mulle fbsse mingid perverdid. Muidugi on see lõbus ja vahva mõnda aega, aga liiga suures doosis liiga pikalt on see juba kohutav. Ma püüan neid mõista jah, et olen ilus noor naine ja mida iganes, et siis vahibki selline madalam klass mind ilase näoga, aga see on ebameeldiv ja tekitab ebamugavust ja vastikust. Oleks siis, et mind sebivad kõik mehed, kaasaarvatud ka normaalsemad või normaalsemapoolsed, aga ei... Ainult pervod, kes mulle kohe üldse ei sümpatiseeri. Need normaalsed vb sebivad ka, aga kurb asi on siin selles, et kui mind sebib täie rauaga hunnik jubedikke, siis olen ma varsti immuunne ja automaatselt muid viisakaid tähelepanuavaldusi ei suuda enam märgata. See on kurb.
 Üldiselt ma olengi rahul praegu üksi ja vallaline olemisega. Nii et ma ei uhkusta ega taha siin äge paista, vaid niisama vingun. Muidugi mu isa on minuga pahandanud, et miks ma kõik need rõvedad mehed ära põlgan ja võtku ma endale rikas mees. Aga see pole minu jaoks. Armastus ja paarisuhe põhineb ikkagi kahe inimese omavahelisel otsusel koos olla, mitte mingil äril, vähemalt minu jaoks. Muidugi kui juhtub, et mees, kes mulle meeldib, on rikas, ei põlga ma teda nüüd selle pärast ära, aga ma ei ole huvitatud sellest, kui palju materiaalset väärtust keegi omab. Kui mõni mees on rikas, siis tegelikult mis mul sellest ju?! See pole minu raha ju ja kui ma oleks selle mehega ainult raha pärast koos, siis oleksin ma ju vang, mitte iseseisev inimene, nagu ma olla soovin. Nii et jah mu isa soovitus olla kullakaevaja, on mulle täiesti vastukarva. Kui ma oleksin nii tahtnud, oleks mul ammu juba mingi rikkurist pervo olemas. Rõve mõelda :D ma millegipärast arvan, et isegi seksi müüa, on lihtsam kui terve elu ennast rikkurile müüa. Seks on ju ainult korra, suhe on pikalt ja sisaldab palju seksi.

Ja lisaks need mehed, kes mängivad sõpra, aga seda ainult seetõttu, et nad sisimas tahavad mind panna. Ehk siis kui ma näeks välja kole või paks naine, siis mul ei olekski meessoost sõpru jah? Lol. Ongi kõige iizim oma eksidega sõber olla vist. Või siis oleks lihtsam mees olla, sest siis sa tead, et sinuga suheldakse sinu enda pärast, mitte ainult su siia maailma antud välimuse pärast.

Ahjaa, täna ma siis ka ratsutama ei saanud  sest mul pole ju autot ja see teine inimene täna läks ajal kui ma ei saanud minna. Ja mis mind närvi ajab täiega, on see, et kui ma saan auto, siis pean ma krt Tallinnas olema selle idiootse sõu pärast, kuigi ma saaks loodust nautida hoopis hobuse seljas ja ühes uues huvitavas loengus olla. Ma ei tea, nii kuidagi vastumeelne on see hetkel, et ma ei teagi mis teha.

Telefoniga on ka suht nuss blogi kirjutada. Appi, täna on ikka kurbade mõtete ja närviajavate asjade päev.

Bussiga sõita polegi raske

Täna ma siis ärkasin õe juures mingi enne ühtteist või midagi ja olin mingi omg, ma pean bussiga sõitma.

Läksin siis sinna Kaubamaja peatusesse, sest selle ma olin välja selgitanud juba, et mis buss mu kooli viib. Ainult et, kuidas pilet töötab? No ma tasuta ka sõita ei tahtnud või salaja või mis iganes, nii et otsustasin poest abi saada (no internetis rääkis midagi jah, aga no yolo). Seal oli mingi pood, mis kunagi oli minu mäletamist mööda R-Kiosk. Astusin sisse ja ütlesin: "Tere, kuidas bussiga sõita saab?". Paistsin vist ikka megaloll välja ja vaatasin ka siira näoga, et noh... pole ju bussidega sõitnud tänapäeval ja no seal on mingid validaatorid. Selgus siis (mida ma arvasingi, et äkki peaks olema), et ka Tallinna ühiskaardile laetud rahaga peab sõita saama. Jee, ostsin viis eurot sinna peale juurde. Seda Tallinna kaarti oskan ma kasutada küll. Müüja ütles, et kui bussikaart on registreeritud soodustusega, saan soodukaga sõita ka. No, läksin poest välja, uurisin oma rohelist kaarti ja seal oli aadress pilet.ee. See oli eriti lihtne telefoni internetis ühendada enda soodukaga see. Räägin seda selleks, et näidata, kui hää on, et ma sain minna telefoniga netti ja sain sooduka just sisse pandud oma kaardile enne bussi peale astumist. Ehk sama siis, miks ma enne olen maininud, et meeletult hea on, kui arenenud tänapäeval see nutimaailm ikka on. Alati abiks.

Ok, buss oli tavaline. Ma olen varem ka Tartus tegelt bussiga sõitnud. See oli ammu ja põhjus selleks oli see, et tahtsin olla nagu teised. Et noh, liiklen bussiga ja jala jne. Haledus pm. Õnneks ma kaua lolli ei mänginud ja seetõttu polnud ma mõni aasta Tartus bussiga sõitnud. Tallinnas ikka olin ja aeg-ajalt Tallinnas sõidan bussiga muidu. Nägin bussis isegi ühte tuttavat, mis võib ikka juhtuda, kui autoga ei sõida ja jala liigud. Hakkasin ikka nii mõtlema temaga rääkides, et rsk, miks ma ikkagi arstiks ei saa õppida.

Mis loeng mul siis biomeedikumis oli, oli molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia. Ma räägin siis veits sellest ka. Rääkisime seal, kuidas siis neid B-rakke ja T-rakke jne voolutsütomeetriliselt mõõta. Noh, et millise immunsüsteemi rakuga tegu on või mida iganes. Ma ei tea :D Ma pean õppima eksamiks, siis ütlen kõike.

Peale loengut jäin ühe oma loengukaaslasega pikemalt rääkima, ja siis sai mu plaan kinnitust küll... Mu vestluskaaslane ütles, et mõned on peale doktorantuuri läinud arstiteaduskonda arstiks õppima. No ja siis mõtlesin, et see oli ju ka minu üks plaan, et tahaks minna doktorantuuri ja peale doktorantuuri arstiteaduskonda. Kuna õppida mulle meeldib ja töötamine pole pooltki nii äge, kui teaduse tegemine, siis miks mitte, onju. Saan kogu maailmale kasulik olla! Ja endal ka tore, loodetavasti. Selleks pean ma ikka nautima seda teemat, mida ma saan, nii et loodan, et siis see magistritöö, mulle meeldib hullult ja see on jätkusuutlik. Lähen räägin tähtsate inimestega reedel. Ahh, see teema painab mind.

No ja siis läksin bussi peale, nii täpselt jõudsin peale ühes õppehoones söömist ja mõtlesin, et lahe oleks veel bussiga ringi sõita, et näha, kuhu see suubub ja mis siis saab, aga krt mul tulid sitakrambid ja ma pidin ära minema ja no-spad ostma. Hull valus oli kõht, mingi krampides, ma ei saa ju nii vaadet bussiaknast nautida, kui ise külmavärinates olen. See ei ole ju normaalne, aga no whatever, küll üle läheb.

Kristiina juures siis hakkasin otsima, kellega ma saaksin talli Koma juurde, kuna mul ju autot pole. Nii vedas, et sain selle sama naisega, kes Koma kapju värgib! Läksime siis koos talli ja seekord mõtlesin ka teha sadulata trenni ja oli raskem (või noh huvitavam), sest kaks hobust viibis veel maneežis, nii et ma pidin vaatama, et ma kellelegi otsa ei sõidaks, aga nii hästi tuli kõik välja, et siuke lust oli. Mingi sitajunn kerkis ka seal vahepeal keset teed ja ma oskasin nii hästi sellest mööda sõita, et mul oli nii hea meel. Mäletan, kui ma kunagi ammu sõitsin Komaga ilma sadulata ja valjaste asemel panin päitsed ja kaks nööri, ei suutnud ma küll teda juhtida nii hästi, nagu üldse mitte nii hästi, mis on kardinaalne erinevus sellest, mis täna oli. Täna mul siiski olid suulised, aga hoidsin ratsmeid lõdvalt ja juhtisin teda kehaga ja kaelarihmadega. Omg ja ma suutsin traavist istakuga sammu minna. Muidugi niisama peatusi sammust ma jällegi suurt ei suuda. Ükskord treeneri käe all harjutasin neid.

No ja tehti siis täna Koma tagumised kabjad ka ära, värgiti. Ja rääkisime juttu.

Appi ja Kristiina juures mõtlesin, et teen mulgiputru. Et noh, lihtne ju, et kallad pudru pannile ja soojendad. Aga esiteks, saa see purk lahti, teiseks, võta mingi pann kuskilt, mingi taldrik ja nõud. Ja siis kolmandaks... selleks, et paar ampsu kõhtu täis saada, pead pesema terve hunniku nõusid ära!!! Pann, kahvel, panniriistad, tass. Mõttetu ajaraiskamine see söögitegemine ju. Üks asi, mida ma ei igatse, on köök. Kui mul vast oma köök oleks, teeks ma suht iiziks selle, et hää oleks kokata, aga kokkamine on niiiiii igav tegevus ja söömine on üldse üks kannatus, mis tuleb ära teha, et keha saaks funktsioneerida. Ja mida parem, kvaliteetsem ja maitsvam söök sisse läheb, seda parem tulemus tuleb.

Nüüd ma jäin jutustama Kristiinaga, ja no millalgi siis hakkan vaatama vaatamata sarju.

Kooli ma homme saan, aga ainus, mis ma põen on, et kas ma homme ei saagi talli minna? Busse sinna suurt sageli ei käi, selle uurisin välja.

Koduta neiude nipp

Mõtlesin, et hea idee oleks ehk mõni nipp siia kirja panna puhuks, kui puudub püsiv elukoht.
Kuna ma ise olen naine, siis eelkõige just naistele suunatud.

Ehk siis:
olemas võiks olla nö ööbimiskomplekt. See on siis komplekt, kus on olemas asjad, mida saab siis kasutada lihtsal viisil, ükskõik kuhu pea paned. Isegi telgis. Ja seal on:

• meigieemalduslapid. Mu lemmikud on see suur pakk, kus 40 tk. Igal pool ei pruugi vett olla, et meiki maha pesta kraani all ja mingi eraldi kaasa võtta vatid ja silmameigieemaldaja vedelal kujul võtab liiga palju ruumi.
• meigikott oma lemmikute meigiasjadega. Mu lemmik on nt oluline 7 days kulmupliiats! Sain selle iludus.ee poest. Miks see hea on, on just see, et kui iga kord ei saa uut meiki teha, ei näe välja nagu kodutu parm. Ses mõttes, et selle teed üks õhtu ära ja püsib mõni päev enam-vähem näos.
• hambahari ja hambapasta. Loogiline, oma lemmikud siis.
• pisike šampoon ja palsam. Neid saab näiteks hotellidest. Palsamit muidugi mitte nii kergesti, aga ostad mingi odava ja kannad kaasas.
• öösärk ja ööpüksid (pikad). Need kaks on mul seepärast nii, et öösärki kannan vähe privaatsemas kohas, kus pole hullu, et keegi äkki öösärgi alla näha võib, sest öösel ma ju aluspesu ei kanna. Aga ööpüksid panen lisaks, et saada rohkem sooja või ei taha perset näidata võõrastele.
• üks paar sooje sokke. Need igaks juhuks, kui järsku pead telgis nt ööbima.
• üks kotike aluspükstega - ma olen hankinud endale terve hunniku, mis mul koguaeg kaasas on. Igaks puhuks mõni värv või lõige. Külmaks päevaks suur alukas, muidu nt stringid.
• üks kotike sokkidega. Sama siis, mis alukatega, aga need mul kõik enam-vähem universaaled.
• üks kotike musta pesu jaoks. Iga päev viskad kantud sokid ja alukad sinna ja kui näed pesumasinat, kallad pesumasinasse ja pesed ära. Nii on lihtsam, kui et kraani all kuskil pesta. Esiteks, kraani all pestes pead lootma, et on kuskil üldse kuivatada su asju. Kui sa nt jõuad kohta, kus saab magada ja sul on ainult pudel vett, siis päris loll oleks oma pudelitäit joogivett raisata sokkide pesemisele. 
• rätik
• padi (hoida autos)
• tekk (hoida autos)
• linad (hoida autos)
• joogamatt. No seda hoian ka autos ja see on puhuks, kui pean põrandal olema, nt telgipõrandal. See pigem ka siis, kui telgis vaja ööbida ja võib välja jääda nimekirjast, kui sõprade vahelt laveerid. Sest kodudes enamasti on diivanid ja voodid ja madratsid olemas.
• bikiinid
• pudel vett. See on näo pesemiseks ja joomiseks.
• ja muidugi riided, mida iganes kanda armastad
• jalanõud on universaalsed. Mul siis mugavad tossud. Tallis on tallisaapad veel ning kannan kaasas igaks juhuks ka kassisusse. Talv läheneb, tuleb saapad hankida ka.
• peldikupaber - seda võib tihti vaja minna. Kas või nuuskamiseks

Olulised elektroonilised asjad:

• telolaadija, telo ka muidugi
• akupank (suur abimees) Minu oma on küll üsna kehvake, aga elab üle ja vahel aitab.
• kõrvaklapid
• arvuti, kui sul on. Kõige parem muidugi on pisem tahvel. Aga kui on isiklik auto, siis see lubab iga asja suurusel kasvada.

Mulle veel meeldib asju hoida nii, et näiteks üks kott on ühtede asjade jaoks, teine kott teiste jne. Mul on üks pisike seljakott, kus on siis mu rahakott, huulepalsam, sall, nokamüts, akupank. Ehk siis sellega käin niisama ringi. Teine kott, kuldne, on selline, kus on päevik, vihik (iga aine jaoks on sama vihik, millesse saab panna 5 ainet. Ma panen rohkem), pinal. Ja kui ainult kuldse kotiga lähen, panen rahakoti ka sinna ümber.

Mulle endale hullult meeldib kompaktsus ja kord. Nii on iga asi alati õige kohta peal. Et nt kasvõi see vihik, et kõik asjad kirjutan ühte vihikusse. Päevikuid ma lihtsalt armastan juba aastaid, kuigi jah, tänapäeval on kõik elektrooniline (õnneks). Elektroonilisus päästab lihtsalt nii palju, et netist saab olulisi asju leida ja wifit kasutada. Meeletult raskem oleks üldse ilma igasuguse netita niimoodi mööda ilma komberdada.

Üldiselt siis saab kõik lihtsasti nende asjadega aetud kõik elumured. Muidugi tasub meeles pidada, et koduta ei ole kerge elada, sest pidevalt torgib kuklas tunne, et kus seekord siis oldud saab. Lisaks hakkad väga tugevalt hindama seda privaatsust, mis on inimestel, kellel on kasvõi oma tuba või ühikatuba. Üksi ööbimine tundub rämehea luksus. Nii et emotsionaalsed ja vaimsed mured kasvavad järjest suuremaks. Kas vahel olete mõelnud, et üksi olete kodus ja pole midagi teha ja on igav? Lohutage end sellega, et mõni elab alati kellegi kukil ja pole kunagi üksinda. Ei ole vahva pika peale.

Ma mõtlen, et raudselt ma midagi olulist unustasin, mis on minu jaoks juba nii tavaliseks saanud, et enam ei oskagi selle peale tulla. Pm peamised asjad ma siia panin, aga kuidagi on tunne, et jäi midagi lisamata, et kuidas asjad peaks olema vms.

Ah, vb see, et kui on peamised kohad, kus sa tihti saad ööbida, siis igasse kohta võib jätta ühe ööolulise asja, nt igas kohas oma kindlasse kohta oled hambaharja ostnud.

Muidugi see tekst lõi aluse, et on oma auto, aga no näiteks mul hetkel seda reedeni pole, nii et mu padjad ja tekid on seal auto sees kuskil paranduses :D

Ärkasin, kus jumal juhatas

Täna ma magasin siis öösel hotellis ja ma mäletan, et mingi aeg öösel ma ärkasin üles, nägin aknast välja ja mõtlesin, et wtf, kus ma nüüd magama jäänud olengi. Mõtlesin mõnda aega kõik kohad läbi ja lõpuks meenus, et ahjaa, need tuled, mis aknast paistavad, on tigutorni omad.

Siis ärkasin hommikul ja sain hotelli duši juukseid pesta, jee! No ja edasi pidin ma minema passipilte tegema lõunakasse. Tegin ära ja siis kirjutas mulle (järjekordselt) mingi välisma mees feissi, et ta olevat fotograaf ja tahab mind pildistada ja et ma modell oleks. Et ta mind rahule jätaks, kirjutasin, et mu tasu on 60 eurot tunnis. Minu imestuseks vastas ta sekundiga, et olgu peale, nõus ja küsis kas mul portfoolio ka on!!! Selle peale ma mõtlesin, et aga why not teha endale see, kuigi ma ei tea, milline see väljagi nägema peaks, kas füüsilisel kujul või internetis. Nii ma läksin jälle Photopointi ja müüjamees ütles, et blogisse. No iizi, olemas: http://hkportfell.blogspot.com.ee/

Tegin selle siis oma sõbraga koos Ülikooli kohvikus. See oli nii lahe kohvik! Sõin pardimaksa. Hullult aega läks portfelli tegemiseks, sest blogger ajas mind närvi ja nett oli vähe aeglane, aga yolo. Ma ei tea nüüd, kas ma mingi modell saan olla, sest must pole just mingeid erilisi pilte ja need mõõdud on mu mälu järgi pandud, sest tegelt ma ei mäleta absull, kas mu tagumik on 99 cm või hoopis 90 cm. Üks neist oli, aga kumb, seda ma ei tea. Kõht ka, panin selle niisama 66 cm, ma ei tea, mis see tegelt on. Viimati midagi 60 oli, kui mõõtsin. Andke mulle mõõdulint, ja ma annan täpsemalt teada kõik.

No ja läksime jälle talli siis, mina ja mu see eilne sõber, kes tänase päeva ka viitsis mulle pühendada. Siis sõitsin Komaga ilma sadulata jälle ja see oli selline rõõm! Ta läheb nii täpselt sinna, kuhu vaja. Panin isegi sellise hüppelati maha ja hüppasin sellest paar korda ilma sadulata üle. Nii hea tasakaaluharjutus on see sadulata sõitmine ja ühendab hobust ja ratsanikku nii hästi.

Kui Koma hakkasin ära karjamaale viima, jõudis talli naine, kes kapju teeb Komal barefoot tehnikaga, mis on minu meelest väga hea. Nii et nägin ise ka seda protseduuri veidi pealt.

Siis sõidutasin ma oma sõpra tema autoga, kuna ma tahtsin ise roolis olla. Automaadiga on normal sõita, tal oli automaat. Tuletan meelde, et mu masin on veel paranduses. Mu peegelkaamera on ka selle peal, muidu oleks täna juba mingid algelised haledad pildid endast portfooliosse teinud, haha.

Siis läksin ühe endise kursavenna poole, kelle käes oli mu rüperaal ja ta oli selle korda teinud! Tänan!!!! Nüüd saan üle pika aja kasutada jälle rüperaali! Omg, megacool ju!

No ja kuhu ma täna siis sain ööpleissi, tulin õe juurde. Loodan, et kui ma täna ärkan, siis ma ei mõtle, et kus kurat ma seekord olen.

Vot, kui midagi põnevat täna päeval mul veel oli, siis jäi kirjutamata, sest pole kõik meeles. Aa, no meile saatsin ka ja jne.

Igatahes tänan oma sõpra, kes minuga tsillida viitsis ja mul lubas oma autoga sõita ja mu tegevusi koos minuga tegi ja oma seda sõpra, kes mu arvuti paremaks tegi.

Issand, ma pean homme kuidagi bussiga saama Ravila tänavale kooli. Homsest siis pole mul enam isegi sõbra autot. Juudas küll noh ju. Kuidas bussiga üldse sõidetakse? Ma isegi ei tea, kas see buss läheb sinna, kuhu vaja, aga ma lähen peale ja eks siis näis. Küll ta kuskile ikka läheb.

Ilma autota

Sõitsin vanema juurest nüüd Tartu ja viisin auto Timecolorsisse ja omg, mul pole nüüd reedeni autot! Püha taevas! Okei, istun siin praegu oma seitsme kotiga ja õnneks üks inimene tuleb viib mu ära, siis lähen tsillin temaga.

Ma ei tea, kuidas ma nüüd kooli jõuan, sinna Ravila tänavale, ja kuhu ma üldse oma asjad panen? No kellegi juurde saab vist oma seitse kotti panna ja mul toitu ka veidi ja kahjuks musta pesu, nii et loodan saada pesumasinat kasutada õe ühiskasutatavas vannitoas.

***

Igatahes pidasin siis mitmeid kõnesid oluliste asjade asjus ja pidin minema hakkama. Tuli mulle siis mu uus sõber järgi, või noh, pole just uus sõber, et ammu oleme vestelnud, aga polnud teda veel kohanud. Nii et tuli sinna Timecolorsisse sisse ja ütles, et tohoh, kui palju asju sul on :D. Läksime siis mu õe juurde, viisin vanaema antud söögi sinna ja siis mõtlesime, et mis edasi teeks.

Mõtlesime minna Jääaja keskusesse. Seal pole ma kunagi käinud, aga alati tahtnud minna. See siis on Saadjärve ääres. Sõitsime kohale ja nägin, et Siim Kallase pildiga auto on seal. Ok, norm. Sõitsime seisma ja hakkasime keskusesse jalutama ja ma vaatasin, et omg, seal on Siim Kallas!!!!!!!!! Ma hakkasin täiega kartma nagu ikka, kui ma mõnda oma iidolit või kuulsat inimest näen. Ükskord nägin Jaagup Kreemi ja siis värisesin söögilaua taga, kuigi oleks tahtnud temaga pilti teha :( Seekord oli õnneks mu sõber kaasas ja ma palusin tal minna küsima, kas võib minuga pilti teha. Ülihale onju?! Ei julge ise enda eest minna küsima. Noh, õnneks oli Siim Kallas megasõbralik ja siis temaga kaasas olnud tähtsad inimesed tegid pildi ära.

Ta rääkis veel meiega, et kuhu lähme ja rääkis sellest Lucyst, mis kunagi leiti. Vot, kui äge.

Käisime Jääaja keskuses, seal oli suht põnev. No ja jah. Siis läksime talli Koma juurde. Autos ma koguaeg laulsin. Ma olen siuke laululind, et ise ka ei usu noh.

Otsustasin Komakesega seekord jälle ilma sadulata sõita. Läksin siis selga ja seekord oli meeles talle need kaelarihmad ka panna, kust ma tasakaalu hoida saaksin. See oli nii äge ja mõtlesin, et võiks ka galoppi teha ja siis palusin enda sõbral end kordele võtta ja tegin galoppi ka ilma sadulata! Ma olin nii õnnelik, sest Koma oli nii nunnu ja nii äge! Ta on ikka megahobune! Ta läks nii nummikalt sinna, kuhu ma käskisin oma jalgadega. Proovisin ratsmeid nii vähe kasutada, kui võimalik. Aa, täna ta lõhkus siis oma viimase nööri ära ja päitsed. Nii et jah. Üks paar kollaseid päitseid on veel, aga nööri enam pole. Mässan siis kordega, kuni ma üks päev saan nööri ostetud. Kuidas ta selle ära lõhkus? Kui panin ta lasipuu külge nööri ja päitsetega, siis ta lihtsalt tõmbas selle katki. Ma reaalselt ei saa aru, kuidas see metall nii kergesti purunes ja mu esimene mõte oli, ega ta endale nüüd halba harjumust juurde ei õppinud ehk siis et tirides saab põgeneda (mis oleks ju suht ohtlik harjumus, onju). Õnneks ta jäi seisma, arvas vist, et on ikka veel kinni seotud ja no mis seal ikka, jätkasin tema harjumisega. :)

Kui me täna korra veel Ristiisas söömas käisime, tundsin, et deem, ma unustasin ju vähe soojema selle roosa jope oma auto pagassi. Nii et mul on vaid mu kuldne jakk, mis on mu soojim riietus. Õnneks kindad on ka, aga suht külm oli väljas. Sügis käes ja puha.

No ja siis me läksime hotelli (ei, me ei seksi, sry). Nii et täna ööseks on koht olemas kus ööbida ja ma kirjutan seda postitust arvutist isegi, mida mulle tänaseks laenati selle tarbeks! Kõik eelnevad tegin seni teloga. Nii et nüüd vb saan blogi kujundust ka ehk parandada. Mu enda suur lauaarvuti on kodus. Vahepeal ma käisin küll megasuure kohvriga ja telekaga(!) ringi, ehk siis selleks, et oma lauaarvutit tassida, aga reaalselt, see on ju liiga tüütu. Mu üks rüperaal on praegu sõbra käes ja ta teeb seda korda ja homme saan rüperaali! Jee!!!!!!!! Siin nüüd mainin ära, et olen megauhke oma suure lauaarvuti üle, sest ma ikkagi ise ju ostsin jupid ja noh panin ühe sõbra abiga kokku või noh sõber pm pani seda kokku, aga ikkagi minu enese tehtud arvuti teoorias ju. Tänud sõbrale!

Õnneks veel homme loenguid pole, nii et saan meile saata ja muid olulisi asju teha. Kui ma nüüd terve see nädal kolme loengusse saan kuidagi, on elu hea. Muidugi tahaks ka Koma juurde, ta ju Tartust natuke eemal tallis, nii et sinna väga jala ei lähe.

Igatahes täna oli siis siuke päev. Mul sõbranna palus, et ma räägiks natuke oma koolist ka. Lühidalt siis räägin ja see tuleb edaspidi ka välja. Õpin Tartu Ülikoolis magistris biomeditsiini. Mul on praegu loengud nagu molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia ja eelmine nädal algas ka selline loeng nagu valu neurofüsioloogilised mehhanismid, kust ma siis puudusin seetõttu, et ma olin ju projektil. Yolo. Immunoloogia on päris äge, mu lemmik värk on MHC, aga no eks see suht raske ole. Nüüd ma puudunud ka ja ma vist peaks seni, kuni mu käppade all arvuti resideerib, õisist (õppeinfosüsteem) vaatama loengumaterjale. Telost on ikka nii pähh vahtida kõike.

Ma olen suht sad, sest järgmine nädal on esimene füsioloogia loeng, aga ma pean sellest asjaajamiste tõttu puuduma ja Tallinnas olema. Ei no normaalne või?!?!?!

Kuna ma olin enne magistris, enne kui mul depressioon diagnoositi, suutsin ma ära teha suht suure hulga aineid. Seega, ma kandsin need kõik biomeditsiini üle, sest geenitehnoloogia ja biomeditsiini õppekavad on suhteliselt sarnased. Ehk siis sellega tahan ma nüüd öelda seda, et see semester on mul suht vähem aineid, nii et see on ülipask, et ma ei saanud kokku tehtavaid aineid 30 EAP, sest siis ma oleks saanud ehk pingutada nii, et ma saaksin järgmine semester (kevadel) stippi. Kuigi meid ju kursusel ka vaid 14 ja stippi saab 30%, siis ikkagi praegu suht pohh, sest tglt ju arvatavasti ma ei saaks seda ikkagi. Ma ei suuda mingi A-dele õppida nii väga noh. Päris raske on.

Ja miks ma siis järgmise sügise aineid see sügissemester ei võtnud? Põhjus on selles, et need kattuks mu praeguste ainetega ja miks ma peaksin neid kokku toppima, mingi loengud toimuvad siis kõik korraga ja ma ei saa olla kahes kohas korraga. Nii et see oleks lihtsalt mõttetu.

Igatahes, kas te oskate mulle soovitada, kas võtta see semester ainet toiduainete mikrobioloogia või teeksin seda järgmine sügissemester? Ses mõttes, et ma ei peagi seda ainet üldse tegema, aga see tundus äge, nii et ma vist teen seda kas seekord või järgmine kord. Nii et kas võtan seekord maha? Ma lihtsalt tahan, et mul oleks järgmine sügissemester kindlalt 30 EAP, et stipile pingutada.

Täna ma veel mõtlesin oma ajudega, et tahaks vast ikkagi doktorantuuri ka minna. Aga esiteks on olulisem ikkagi leida omale praegu õige teadustöö magistris, mis mind huvitab! Millest teha?!?!?! Kas jään geenivaramusse või lähen mujale? Äkki mind ei tahetagi kuskile?!

Dušist sooja vett ei tule?

Vanaema juures peab kütma pliiti, et korteris oleks soe vesi.

Kui täna siia jõudsin, ütles vanaema 👵, et mu juuksed on mustad, tuleb ära pesta. Nii ta mulle tegi sooja vee pliidi peal, mitte nii et küttis soojaks pliidi puudega 🌴 seekord, sest muidu läheb ju korter liiga kuumaks. Ja kui mul on ainult vaja end pesta, siis pole probleemi kausis seda teha.

Noh kaks kaussi on siis vannis sooja veega ja solberdad seal kuni puhas. Vot nii käib pesemine, kui duši 🚿 alt tuleb vaid jahedat vett, aga pesta tahad soojaga. Lased vee enne potis pliidil soojaks, paned kaussi ja pesed. Mõnna.

Nüüd ma clean jälle. Selline on siis minu väike igav tavaline nipp, et kuidas end pesta. Kausis. Aa, no mingi kopsik on ka ja tõstad kausist vett endale sellega peale. Manuaalne dušš :D

Täna ma olen väsinud

Okei, alustan siis oma blogiga.

Täna lõppes mul just üks huvitav projekt, kus ma osalesin. Suunatud oli see inimestele, kes sooviks noortega töötada ja oli rahvusvaheline, seksuaalkasvatuse kohta. Ilmselgelt mind huvitav teema. Kestis see nädala, nii et eelmine pühapäev ma sinna suundusin Tartust. Projektil olid inimesed Eestist, Rumeeniast, Türgist, Slovakkiast, Bulgaariast. Kõlab jubedalt?! Minu jaoks kõlas küll, aga kuna teema on väga huvitav ja lisaks tahtsin oma mugavustsoonist välja minna, lisaks nädalaks ajaks kindel söök ja ohhooo - elukoht! - siis polnud küsimustki, kas minna. (Võrtsjärvel) Peamine suur põhjus oli ikkagi minu suur huvi selle teema vastu ja tahtmine midagi tulevikus vähemalt midagi paremaks teha selles vallas.

Projektist ma rohkem pikalt ei räägi, aga seda, et see oli nii lahe, mu hirmud olid küll suured, aga kui kohtasin neid inimesi, siis kõik lahtus, sest nad olid nii ägedad. Püüdsin lihtsalt jääda iseendaks, mis küll alati ei õnnestunud, aga mis siis.

Algas see nii, et pühapäeval võtsin ühe välismaa noormehe Tartust peale ja sõitsime kohale. Plärisesin talle närviliselt muidugi oma hirme, ja õnneks olime seal kahekesi ühes toas, ta tuli mulle nii palju vastu, et oli hea sõber, nii et suht suur privaatsus mulle oma toa näol, jeeee. No selles mõttes et mul sellistes kohtades on alati hirmud, et kui on nt neli inimest toas, siis nad räägivad ja ma ei saa magada ja midagi muud sellist hirmsat. Vedas ju!

Täna siis lõppes see või siis juba eile õhtul, aga magasin seal veel see öö, sest eile oli pidu, kus ma muidugi tahtsin osaleda, et veel viimast korda nende lahedate inimestega olla, ja hommikul mingi üheksaks jõudsin vanaema juurde. Kuna ma vajan und üheksa tundi iga öö, olin ma meeletus unepuuduses ja natuke magasin siin enne ja olin õnnelik rahu üle. Noh näiteks täna öösel sain 4-5 tundi, mis on päris õõvastav.

Vanema juures on megahea, vaatasin pilte sugulastest ja sõin. Homme kahjuks pean minema Tartu, et auto viia parandusse, sest seal väike mõlk, kuna mingi perversne idioodist keskealine morda tagurdas mulle otsa. Õudsed juhid on ikka Tartus! Ilmselgelt tema kindlustus maksab, kuigi ta üritas süüd minu kaela veeretada (kuigi ise tagurdas ju otsa) haha.

Ok, kui ma Tartus, ehk on keegi hea inimene ja laseb mul ka kuskil öösel magada. Õnneks mu õde on see hea inimene ja laseb oma kitsas üüritoas sliipida! Muidugi raske on, aga elab üle!

Miks see blogi?

Tere!

Muidugi mul üks blogi juba on, milleks on Heltzz.blogspot.com.ee, kuid mul on ammu peas mõlkunud mõte, et paljudel on ju nö olemas päris blogi oma päris elust, mida mul avalikult ei ole. Muidugi suurem osa neist inimestest on juba perega, kirjutavad näiteks oma rasedusest, lastest vms, mis minu blogist erineks kardinaalselt.

Ehk siis ma mõtlesin, et blogi võib ju olla koht, mis on nagu päevik. Aga internetis kuskil serveris. Muidugi on mul hull vajadus privaatsuse järele, aga kui ma kirjutan oma läbielamistest, mida saavad mu sõbrad/tuttavad/asjaarmastajad lugeda, siis oleks minu jaoks ehk isegi veidi parem, kui nad saavad siit lugeda midagi. Muidugi võib mulle oma privaatsus jääda kah ju, lähen autoga metsa ja istun seal üksi.

Ja üks põhjus veel taolise blogi jaoks on tunne, et inimesed ei tea ju, mida ma läbi elan, olen elanud, kuidas ma hakkama saan vms, mis iganes. Igaühele eraldi seletada oleks vist raske.

Vot ja kui mõnikord tunnen, et kõik on juba liig, võin võib-olla tunda, et panen blogi kinni või privaatseks. Noh, jätan selle väljapääsu endale.

Ja üldse ka mulle endale tuleb kasuks vaadata otsa oma elule, mitte peita end või oma probleeme. Mu enda pärast just.

Olgu siis