Meeletu nälg ja autonipid

Täna ärkasin ja siis Lauri (no see mu sõber, kellega eelmine päev veidi pidutsesime) ütles, et läheb juuksurisse ja tuleb tagasi ja siis lähme sööma. Ma ootasin seda rämedalt, et millal ta tagasi tuleb, et sööma minna, sest mul oli meganälg. Ise ka veel imestasin, et miks nii näljane, aga siis mulle meenus, et ma pole mitu päeva normaalselt söönud :/
Söömine on minu jaoks täiesti mõttetu tegevus. Ma teen seda ainult seepärast, et mu vaene organism tahab. Ma ei saa ju enda organismi piinata, sest tänu mu kehale on mul elu siin maal ja noh kuigi söömine on suht suur tasu selle eest, siis ma ikkagi teen seda. Või pigem söömine ikkagi ei ole väga suur tasu. No mõelge - saad liikuda, mängida, olla ja elada ja selle jaoks pane ainult toitu ühest august sisse. Mida kvaliteetsem, seda paremini kõike teha saad. No aga kogemata jäi mul paar päeva söömata. Ma üritan nüüd kirjeldada seda meeletut näljatunnet, mis siis tekib, kui juba mitu päeva söömata olla. Neljapäeval siis oli mul suur nälg, aga süüa polnud kuskilt võtta. Hess oli kinni ja kapis midagi erilist ei olnud, närisin hallitusjuustu veits ja kõik. Reedel ärkasin piinarikkal kellaajal (mida vähem magada, seda hullem nälg on) ja sõin väikse pannkoogi peale loengut, aga õnneks õhtul sõin ka mäkitoitu ja see kõik. Kuni läksime peole ja mul tuli enne seda juba räme veiseliha isu, aga väljas sõin ainult sibularõngaid!!! Kohutav! Ma suht laisk ja kui parajasti nälga veel ei sure ja toit ligidal pole, siis ma ei tee ka midagi. No ja siis hommikul ärkasin ja see näljatunne on nagu üle kogu keha ja selline hästi tugev. See on täpselt üks neist kohutavatest tunnetest, mille kohta öeldakse, et "hiljem unustad täiesti ära". Ma olen märganud, et kui asi on väga hull, siis seda unustataksegi. See pole tavaline nälg... see on nälgimine.

No igatahes see Lauri saatis mulle feissi (miks sinna, ma ei käi ega näe ju seda?!?!), et läheb teeb kooliasju, sry noh ja läheb minuga alles õhtul sööma ja teeb välja. No oleks ta mulle helistanud, oleks ma kiiremini üksi sööma jõudnud. Kuna mul oli sushiisu, läksin sushikohta ja sõin. Siis nägin, et üks mu sõber, kellega koos pidime animatsurile minema, aga see jäi minu poolt ära, kuna ma pidin Tallinna minema, on ligiduses ja kirjutasin talle, aga ta ka helistas mulle ja siis ta tuli ka sinna ja tsillisime koos! Sõime siis sushit jne, või noh ma olin juba ära söönud. (ni igav jutt ju)

Sain ka oma sõbra uue auto kõrvalistmel istuda, ta näitas mulle, mis masina ta hankis ja viis mu minu auto juurde ja sõitsin talli.

No ja seekord siis mõtlesin Komaga teha sadulaga trenni ja panin ka paar madalat takistust diagonaalidele. Aga püha müristus! Esiteks sadulavöö kinnipanemine on räme nussimine. Koma puhub ennast õhku täis ja siis püüa see rihm kasvõi esimesse auku saada (isegi kui teiselt poolt on juba esimeses). No ma jamasin sellega miljon aastat. Lõpuks sain sadulavöö kinni, aga tegelt on see ikka jumala lahti ja see pingutamine on ka räige vaev. Aa ja peale selle, tegelikult saaks seda vööd pingutada mõlemalt poolt mingi 3-4 auku, kuigi alguses ei saa esimesse aukugi! Esiteks Koma on vihane, kui pingutada (ma siiani mõtlen, kas ja miks, sest tal oli jah seljaprobleem, aga hankisin sobiva sadula ja käisid massöörid jne), aga teiseks, kui vöö lahti jääb, siis vajub sadul millegipärast just paremale poole ja nii ei saa ju ratsutada. Vb peaks kaari jälle sadulas vahetama, kui sadul ei püsi... oeh, ma ei tea. Ma alguses tegin siis korraks traavi ja sai selgeks, et seda vööd tuleb veel kinni tõmmata. Tõmbasin siis seljas kinni palju suutsin, aga paremale kipub sadul ikka vajuma. Või noh, kui normaalselt pingutada, siis tegelt ei vaju see enam, aga asi on selles, et see võtab nii palju aega ja vaeva. Nüüd ma vajan küll abi, aga ma ei tea, millist. Kas hankida kummidega vöö ikkagi, mis ühe inimese jutu kohaselt pole hea? Ma ei tea... tegelikult saaks selle sama vöö korralikult kinni küll, aga see on liiga suur vaev. Hästi jäik on see vöö. Võib-olla lihtsalt see vöö ei sobi talle, kuigi see anatoomiline ja oli üsna normi (kalli) hinnaga.

Nüüd ma mõtlen, kas kehtib vanasõna, et ära hõiska enne õhtut, sest eelnevad korrad Koma seljas olid nii mõnusad, aga seekord oli maailma hullim trenn! Esiteks Koma ei tahtnud traavist midagi kuulda, aina galopp ja galopp ja ma lihtsalt pidin teda ma ei tea kuidas tagasi hoidma. Lõpuks ma ärritusin ja tegin siis temaga mitu tiiru galoppi ja hüppasin ka neid latte. Ta paistis seda nautivat, aga siiski. Kui ma ei taha teha galoppi, siis ei tohi ka hobune ju :(  Ja kui galopist püüdsin tagasi võtta, tegi ta aeglast galoppi (vähemalt ei kimanud), traavile ta väga jääda ei soovinud. Lõpuks oli ta nõus traavi tegema ja tegin serpantiine ja volte. Näha oli, et ta pingutas, aga ma ei tea... midagi on valesti ja ma tahan jälle treenerit. Aa ja võib-olla sadul polegi minu jaoks. Esiteks, nii kui mul sadul all oli, see jalgadega juhtimine (mille video on eelmises postituses), ei tule pooltki nii eeskujulikult välja ja mu keha läheb pingesse ja hakkan liiga palju käsi kasutama. Ja üldse on tunne, nagu sadul takistaks mu kehamärguandeid. Ma tahaks täiega seda lambavillast ratsutamispatja nüüd, sest see oleks ikka meeletult parem, kui inglise sadul, mille vööd ma isegi kinni ei saa panna. Aga samas, vb ei ole see ka nii hea. Pean vist veel harjutama oma istakut ja kõike sadulata sõidus ja eks näis, mis saab. Üks päev kavatsen ma proovida pool trenni sadulaga ja pool ilma ja vaatan siis, milles asi. Kahju on ka see, et keegi minuga kaasa ei tule, kes ehk filmida saaks ja pärast saaks ma videotest oma keha juhtimisvõttena analüüsida.

No nii kui tallist hakkasin ära sõitma, siis läksime Lauriga sööma. Nii vedas, kuna saime juhuslikult mõlemad korraga oma asjadega valmis. Kuna ma tahtsin veiseliha endiselt, läksime Babybacki. No ma ei raatsinud, et ta mulle seal selle liha välja teeb, nii et ma ütlesin, et ma ikka maksan ise. Ja seal söömas läks nii kaua aega, aga vähemalt sain liha.

Pärast seda siis sõitsin Tallinna ja maja ees tegin ma nii uhke külgboksi! Pressisin end kitsasse vahesse. Teate, külgboksi tehes kajavad mu kõrvus kunagi mulle (ma ei tea kas õelalt) öeldud Fernando (mu tolle psühhopaadist eksi) sõnad: "Kuna sa ikkagi pead keerama rattaid kohapeal (mitte sõites), siis sa ei oska külgboksi teha." Ma olen alati osanud külgboksi alates Tartusse elama minekust ülihästi teha ja siis tema lihtsalt ütles mulle nii! Kui ta nüüd läbi juhuse seda loeb, siis ta on raudselt, et hehehhe, sain talle enesekriitilisi enesehinnangut alandavaid mõtteid süstida. Olgu siis õnnelik selle üle. Aga kuna ma tegin täna siis selle külgboksi ära, mõtlesin ka pilti teha sellest. Ja ma tean, et rattaid üldiselt ei maksa keerata koha peal, aga külgboksi tehes kitsasse vahesse vahel peab.

Vot, nii ma auto panin ja selleks ei läinud sugugi kaua aega. Aa, siin tahaks öelda paari nippi autode osas, millele ma täna mõtlesin. Minu autol puuduvad andurid ja kaamerad jne, sp ma ei tulnudki varem selle peale, aga täna sõbra autos istudes nägin, et seal on tahavaatekaamera. Ja siis mõtlesin, et kaval on pigem teha külgboksi uute autode juurde. Sest siis on kindlam, et isegi kui juht hästi sõita ei oska, ei sõida ta salaja sisse. Ma lihtsalt kardan taolist asja peale oma seda õnnetust, kui see keskealine naine mulle otsa tagurdas. Üks hea nipp on veel see, et kui panete auto parklasse, siis uuemate autode kõrvale, sest suurema tõenäosusega nad teavad auto hinda ja ei viruta su masinale uksega. Mul terve autokülg on uksejälgi täis siiski! Mina ei viruta mitte kunagi teistele autodele uksega, nii et ma ei tea, mis karma see on.
Ma nüüd loodan, et selle jutu peale mind mingi karistus ei taba selle eest, et ma siin õnnelik olen oma parkimisoskuse üle ja siis teinekord otsa sõida kuskile. Nii väga loodan! Mul on vahel tunne, et kui ma avalikult midagi kiidan, siis varsti läheb see peesse selle peale. Et peaksin iga kord kolm korda üle õla sülitama.