Ärkasin hommikul vanaema juures Suure-Jaanis, pakkisin kõik asjad, võtsin toitu kaasa, hakkasin siis sõitma Tartu poole, et jõuda kella kaheks kooli. Hakkasin piisavalt vara minema, et jõuda ka Kristiina juurest läbi ja talle süüa viia enne kella kahest loengut.
Sõitsin siis mööda ilusat teed ilusal päeval. Mõtlesin, kas minna läbi Viljandi või ei, mõtlesin, et pole vaja, sest ma ei viitsi ikkagi hetkel poodi minna odavaid huulepulki vaatama. Tahaks hullult endale huulepulka, juba mitu nädalat tahan. Mu vanaemal on üks täiega hea tooniga huulepulk ja ta ütles, et Viljandist sai sealt Rimist. No aga siiski ei hakanud minema läbi linna ja keerasin Saarepeedi teele, et lõigata. Sõidan siis, vahepeal tundsin, et kogu parem külg hakkas valutama, alguses ignoreerisin seda, siis meenus, et mul on ju päevad, ning võtsin ruttu ühe Keto, kui ma just ei taha kraavipervele oksendama kukkuda. No ja sõitsin siis edasi. Sõitsin umbes ma ei tea, 20-30 minutit või midagi sellist, kui järsku ärkan kuidagi pooleldi oma mõtetest situatsiooni peale, et näen silti Kolga-Jaani. Alguses mõtlesin, et lugesin valesti ja seal Tartu-Viljandi teel on igasugu asulaid. Sõitsin ja vaatasin ringi ja nägin, et ma olin ikkagi kuidagi Kolga-Jaani sõitnud?! Mismoodi? Mis mõttes ma seal olin? Ma ei pannud terve tee tähele, kuhu ma lähen ja kus ma olen või??? Ma alguses võtsin rahulikult, kuna ma tean, mis on Kolga-Jaani ja kuidas sealt Tartu saada, igaks juhuks võtsin Mapsi ja panin selle juhendiks ette, sõitsin natuke ja siis saabus tagantjärgi ka šokk. Esiteks... ma olin sõitnud umbes 27-28 kilomeetrit (nüüd tagantjärgi vaatasin teekonna pikkuse) täiesti pimesi automaatrežiimil ilma, et ma aru saaks, kuhu ma sõidan. Teiseks, miks ma sellest aru ei saanud? Mis HETKEL ma end välja olin lülitanud?? Hakkasin nutma, see oli hirmutav! Kuna ma olin nii pikalt sõitnud ega polnud aru saanud, kuhu ma üldse sõidan. Ja veel nii pikalt ajaliselt. Hea, et mingi asula ette tuli, muidu oleks jõudnud ei-tea-kuhu välja äkki. Hirmutav oli, et ma olin nagu kuskil endast väljas olnud või ma ei tea, mis oli juhtunud minuga, et nii pikalt olin kadunud ja kuskil "ära". Ja ärkasin alles hetkel, kui nägin, et olen vales kohas. Ma suht mitu minutit peale ärkamist olin selles šokis, et kuidas täpselt see juhtuda sai, ja mis hetkest ma küll kontrolli enda üle kaotada võisin. Selline imelik unesegane tunne oli, nagu ärkaks, aga ei tea, kus ja kust ma siia sain. Kui mulle enam-vähem hakkas kohale jõudma, et unustasin peale Saarepeedilt ära keeramist keerata ühe korra veel paremale, sain aru, kus võis viga tekkida. Siis tekkis šokk, et nii juhtuda sai. No nutsin, peatusin ja helistasin emale ja rääkisin, mis juhtus. Koos rääkisime ja selgus, et ma olen lihtsalt nii kurnatud ja nii suures stressis, et igal võimalikul vabal hetkel lülitab aju ennast automaatrežiimile, et natukenegi rohkem puhata saaks. Rahunesin veidi rohkem ja hakkasin siis Tartu poole edasi sõitma.
No ja paningi seda tähele, et nii kui ma veidikenegi end lõdvemaks lasen, lülitab mu aju põhimõtteliselt mind välja või ennast või midagi ja jääb automaadi peale. See juhtub jah autosõidu ajal, aga mitte kunagi pole mul seda esinenud nii tugevalt. Ja kui mäletate, see oli mul just ka laupäeval esinenud, kui kogemata Viljandini välja sõitsin. Nii et suht sage juba. Äratasin end aeg-ajalt sellest režiimist, panin endale Mapsi ette ja mõtlesin, et no las ma olen siis automaadi peal ja vaatan Mapsi ja jõuan kohale, sest nii ma ju valesti ei saa minna. Ajule oli see sõit vist mõnna, sai vähemalt veidikenegi puhata. Aga no kui see närvitsusehoog tuleb, siis sellest ikka rahuneb ka pikalt. Alles loengust ära sõites (loeng oli 3 tundi), tundsin, et see väheneb.
Jõudsin siis Tartu ja umbes kaks läbi mingi 5 minutit. Loeng hakkas 14.15, nii et seda ma enam ei jõudnud, et enne loengut viiks Kristiinale süüa. Nii et istusin loengusse ja kuulasin seksuaalsel teel levivate infektsioonide ajalugu, sümptomeid ja muud. Alguses ma närvivapustuse äärel varasemalt mõtlesin, et jätan selle loengu ära (võtan ÕISist maha, kui veel saab), aga mu ema ütles, et loengus on mõnus kuulata ja õppida. No jätsin plaani, et ikka lähen ja oligi mõnus ja hea. Pealegi nägin seal tuttavat, kellega arutasime paar sõna olulistel teemadel seksuaalhariduse kohta. Kui teid huvitab süüfilis, gonorröa, trihhomonaas või mis iganes haigused seal olid täna, siis küsige.
Pärast loengut viisin siis lõpuks õele toidu, muidugi enne pidi Tartu olema ummikutesse läinud. Sain ikkagi kohale ja saime söödud. Pidin ruttu sööma, et talli jõuda, et uuele Komarentnikule tutvustada kõiksugu asju, mis eelmine kord rääkimata jäid. Tallis oli juba täitsa mõnus olla. Sõitsin veidi sadulata, aga väga midagi ei õnnestunud ja uus rentnik sõitis siis sadulaga, ja tegi Koma päris lõdvestunuks ja läbi selja töötavaks. Nii et väga hea! Nüüd ei ole enam pikki pause loodetavasti Komal ja saab teda edasi arendada ja tundub uue rentikuga ka sobivat.
NB! Järgnevat kahte lõiku lugeda ainult elukogenutel, kes on paljutki näinud ja kelle jaoks pole olmelised teemad tabud!
Kell üheksa või miskit sellist sain ka tallis lõpetatud ja siis pidin minema poodi, et Kristiina juurde peldikupaberit osta. Mõtlesin seekord Kristiina juures ikkagi ööbida, mitte keset ööd üksinda sinna Lauri ühikasse kolistama minna. Mõtlesin, et lähen homme õhtul sinna. Ma ikkagi pelgan neid komandante. Seda potentsiaalset sõimu pole minu nõrgale närvikavale küll tarvis. Muidugi ei pruugi mingit sõimu tulla, aga siiski tekivad kehas juba taolised põgene-võitle ettevalmistused, ja see on ju ka äärmiselt ebameeldiv. Nii et mõtlesin kõige seetõttu, et jään siia ja ütlesin Kristiinale ka, et nii kui ma häirin, öelgu. Vot, siis läksin peale talli Maximasse, et pidi odav pood olema. Tahtsin täna lahe olla ja osta odavaid asju. Säästan teid kõiki sellest ja ütlen, et ärge ikka ostke odavaid asju. Esiteks peldikupaber - mingi odav jura oli. Esiteks, see on hullult õhku täis rull, mida veeretad kaks korda seal peldikus ja siis ongi otsas. Nii et siin korteris, kus elab veel päris mitu inimest, haihtub see üsna pea. Teiseks, panin seda püksi (odav režiim päevade ajal, kui verd veel purskama pole hakanud) ja see torkis ka veel. Nõme ju. Neli rulli ostsin ja varsti need lännu nkn. Mu lemmik peldikupaber on ikka see, mille südamiku saab potti loopida. See on peale loodussõbralikkuse (vist?!) ja mugavuse veel ka lõbus. Kui paber saab otsa, ei pea nukrutsema, et tuleb prügikasti juurde minna südamikku ära viskama, vaid viskad potti ja vaatad, kuidas hulbib seal ilus rull. Nii et teinekord püüan ikka neid saada. Kuigi jah, kui ei osta oma koju paberit, võib ka kehvemaga leppida, sest sa ise ei pruugigi seda toru potisügavustesse viskamist juhtuda kaema.
Teiseks ostsin päevade jaoks neid hügieenisidemeid. Mu lemmik muidugi on Always Platinum. See siuke hea, lõhnav ja kui ka veri jugadena voolab (nagu mul), siis see läheb ikka sinna sideme sisse. Ma vihkan nt kõiki neid Alwayse, mis on kirjaga Sensitive, sest nendest läheb kõik mööda ja pärast käid püksid plekilistena ringi ja teised naeravad ja istud kõik kohad veriseks. Aga seekord mul poes oli ju säästurežiim peal ja ostsin mingi allahinnatud ja odava asja. Täna siis vaatan, et rsk, see sama pinnaga, mis sensitive, pealegi suht minivariant, nii et ma pean ju IKKA minema poodi uute järgi?!?! On see siis kokkuhoid? Ma ei ütle, et see on halb toode, aga need, kellel verd voolab, mitte ei tilgu, see sobida ei pruugi. Ma väga loodan, et mu püksid veriseks ei saa, sest siis pean jälle pesema asju. Igatahes minu kogemused (olen ka neid varem teinud) soodsa šoppamise vallas ütlevad, et kindlasti see end ära ei tasu. Tasub osta ikkagi oma lemmikasju, millele oled truuks jäänud. Kui midagi teist tahad proovida, siis pigem kallimat, aga odavamat soovitan proovida ainult siis, kui on ka raha enda tavaline toode osta. Näiteks ükskord ammu ostsin poest odavaid žilette. Need lõikasid karvade asemel naha maha ja hunniku haavu. Aga leidsin neile hea kasutusala, milleks oli jalapaksendite äralõikamine, kuid siiski. Ma tahtsin ju žilette, mitte nahaparkijaid.
Nüüd võivad lugeda kõik edasi:
Ja see odav säästurežiim ei aidanud mind suurt, sest poes läks ikkagi üheksa eurot vähemalt. Mida ma ostsin? Lahustuva kohvi, kohvikoort, jogurt, peldikupaber, hügieeniside, kirju koera komm ja mingi erinevad lihad pakis (see viimane oli väga kallis, ligi 3 vist). Ma ei tea, selline tunne, nagu unustasin midagi, sest liiga kalliks läks ikkagi. Ütlen veel, et valisin enda meelest odavaima igast variandist. Lihasid ostsin ma seetõttu, et räige isu on ja no pikalt end tagasi ei hoia, kui süüa tahad. Vabandan end välja, et olid soodukaga!!! Mul on selline tunne, et kümme eurot läheb poes alati, täiesti ükskõik, mida ostad. Ma ei tea miks, aga tunnistan, et see poes asjade ostmine on üks mu nõrgim külg. Kui mulle midagi maitseb, siis seda ma ka võtan, olgu see siis paar eurot. Isegi näiteks kui ma saaks säästuvariandi ühe euroga, riskiks sellega, et ma odavat ei söö ja tuleks ikka nö kallima järgi siis hiljem tagasi ja läheks rohkemgi raha, pluss närvi- ja ajakulu.
Igatahes läksin siis Kristiina juurde, tõin sada asja autost, sõin, tõin oma ühe teki pagassist, viisin auto kuskile ülejõe (sest siin ka see pask asi, et autot ei saa nina all hoida, vaid mingi 800 m kaugusel üle jõe kuskil parklas), käisin pesemas ja kell 11 õhtul ja tänane päev on korras! Nii et nagu näete, siis mu kirjasaatmisest õppejõule ei tule midagi välja, kuna mul aju ei pruugi õigeid sõnu kokku panna enam sellisel kellaajal ja pubmedi kammimine võtaks liialt aega.
Lisaks siis täna oli ka häid uudiseid! Selgus, et ühe projekti raames, milles ma osalen, peaksin ma saama korteri kaheks kuuks! Muidugi ei ela ma seal üksi ja ma ei tea, millise saan või midagi, aga oluline on see, et mõneks ajaks ehk lõpeb minupoolne teiste inimeste piinamine! Mis on ju super! Täpsemalt ma rääkida ei saa, aga ehk läheb kõik hästi ja ma nüüd midagi ära ei sõnu! Lisaks ka tänu ühele lugejale sain ma avardatud uusi võimalusi ehk, kust toetusi saada, et ülikool ära teha, nii et tegelen ka sellega, veidi juba rääkisin emaga sellest päeval.
Täna siis selline tore päev. Homme jälle kool. Mul plaan juba paigas, mis homme saab ja homme lähen siis ühikasse, kui ma just ümber ei mõtle ja ühe öö mõnulen täiesti üksinda voodis. Tahaks ka aega leida arvutis passida väheke rohkem kui mingi pool tundi, et jõuaks ka olulisi meile saata ja oma plaane vaadata. Edasi ma enam ei tea, mis saab, kus olen, aga elame-näeme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar