Muidugi mõni kord elus selline situatsioon pole midagi hullu, aga mul on taolisi episoode esinenud juba päris mitmel korral viimasel ajal. Näiteks hotellis ööbides peale projekti oli suht sama, aga seal näitas tigutorn aknast valgust ja lõpuks meenus, kus ma olen ja polnud nii suures šokis. Ühe mu arvutiparandajast sõbra pool ööbides (just see toimunud nädal) ööbides juhtus ka midagi säärast, kui ma õhtupoolikul ärkasin. Lauri juures magades oli vist ka nii. Kuna ma ööbin nii erinevates kohtades, mõjub see juba mulle vaimselt. Tänane öö oli tippude tipp. Varsti võib-olla suren hirmu kätte, näiteks kui näen kedagi enda kõrval (ja tavaliselt on mul keegi kõrval, kui ma just vanaema juures ei maga, sest kellelgi pole mulle pakkuda eraldi voodit.) Ahjaa, ehk ongi see jäänud mul ütlemata, et magan oma sõprade kõrval. Kellel laiem voodi, selle kõrval ehk parem. Mainin ära, et pole mul luksust saada eraldi tuba, koguaeg keegi ligiduses, ka öösel ja magama minnes. Kui tahate, võin rääkida ka, kuidas meeste ees riideid vahetada privaatselt, kuna seda on mul elu jooksul ka sageli tulnud ette, et vaja teha. Privaatsuse puudus õpetab nii mõndagi.
Ärkasin siis vanaema juures ja täna isegi küllaltki vara, juba 12 ajal. Sõin ja käisin Suure-Jaani peal jalutamas ilusa sügisilmaga. Siin see höövelliist ja puha.
Ühe autotee ääres nägin ma nii huvitavat vaatepilti. Mitu tigu sõi ühte suitsupakki. Jälgisin seda inimese ja looduse koostööd mitu minutit.
No ja mis sellest jalutamisest siin ikka kirjeldada. Jalutasin vanaemaga aias ka ja vaatasin tõrusid ja kastaneid, mis alla kukuvad koguaeg.
Hull hää on jalutada, aga ma kahetsen, et ma ei leidnud veel looduslikumat kohta. Kõik kohad olid ikkagi inimesi täis suht ja ma ei julgenud nii palju töllerdada igal pool. Siin on ju nii ka, et mõni vaatab binokliga aknast, kes seal kõnnib ka ja mis ta teeb ja kuhu läheb. Siis polnud ikka täitsa seda rahu, mida ma lootsin saada metsasügavikku suubudes, aga ma olen ikkagi päris rahul. See oli väga hää jalutuskäik. Joosta ja üle asjade oleks tahtnud ka rohkem hüpata, aga inimesed aknast vaatavad ja siis pärast küla peal jutud, et loll blondiin kargab õues ringi.
Siis tassisin ma kolm kotti oma jalanõusid kuurist üles, mille ma olin kunagi siia toonud, kuna mujal neil kohta pole (enne olid sõbranna pool) ja tegin kõik puhtaks. Sorteerisin ära, mida kandma hakkan, mille viin müüki ja mille viin enne kandmahakkamist kingsepa juurde parandusse. Ühed saapad on juba mitu aastat vanad mul, parandatud ka neid mõni kord, nüüd lähevad jälle parandusse, aga kestavad näed, nii et super. Hullult ilusad on ka. Eks varsti tulebki talveaeg ja siis vahetan tossud saabaste vastu. Kui tahate mu jalanõusid näha, siis kõik on täiega korralikud, võin pilti teha ja müüa kohe kellelegi.
Siis ma õhtul siin vaatasin telekat. Aa, eile lugesin ühe raamatu läbi, pean nüüd raamatukokku viima: "Minevik olevikus". Ma ei räägi ette, mis seal sai :D
No ja vaatasin telekat ja siis pesin pead kaussides jälle. Ma seda juba kirjeldasin ühes postituses, mida teha, kui dušši pole või sealt sooja vett ei tule. Lugu on kehv hoopis seetõttu, et mul viimasel ajal on peanahk ja üldse näonahk palju kehvemaks läinud. Ma pean uskumatult sageli pead pesema. See on halb, sest ma kulutan rohkem šampooni ja palsamit. Nii kui ära pesen, on kena, aga juba sama päeva õhtul peanahk hakkab sügelema ja rasu ajama. No näost ma parem ei räägigi, sellele tekib rasukiht juba tundide jooksul. Ma ei tea, milles häda ja see teeb mu elu palju raskemaks, eriti, et mul pole kodu, et hankida mingeid vahendeid nende puhastuseks. Pealegi stressirohkus suurendab igasugu funktsioneerimishäireid. Aa, btw, mul juba mitu nädalat olnud ärritatud soole sündroom. Kui ma olen neid seljakotireisijaid vaadanud või neile mõelnud, siis üks mu mõtetest oli alati see, et ma ei saa taolist reisivärki just oma peanaha ja näonaha ebanormaalse konditsiooni pärast teha. Suht eluhäiriv ja takistav. Kõik kleepub näkku ja tunne on ääretult vastik. Ma ei tea ka, mis vahend aitaks. Seda ma teha ei saa, et pead ei pese, muidu ma sügan enda peanaha katki, kui see pikalt pesemata oleks. Muidugi ka juuksed kleepuks kõik vastu pead ja see ei näe ilus välja. Vastik probleem. Aa, ja ma olen proovinud küll vahel hoida pead mõni aeg pesemata, aga tegelikult see ei muuda midagi. Pealegi mul on ka nägu, mis abi vajab. Ehk peaks seda kookoseõli jälle näkku ajama, aga no kus ma seda suurt õlipotsikut hoian :D mul viimasel ajal on kõik kotid kuidagi suurenenud ja rohkem asju täis. Asju ikka koguneb ja ma olen nagu tigu kodu seljas.
No on lahe olnud küll niimoodi erinevates kohtades ärgata, aga mul on tekkinud ka mõningased mäluhäired ja see on kõige suurem probleem. Näiteks ma ei mäleta, kas ma pesin juba see õhtu hambad ära või mitte. Või kas ma kausis pestes pesin ühe jala või pesin juba mõlemad jalad. See ei ole ju normaalne! Nägin netist, et see on depresiooni üks sümptomeid, nii et ehk on ravitav see ka, mitte süvenev. Parem oleks, ma ei suudaks nii elada. Lisaks on mul hakanud tekkima ka mingid hajevusepisoodid ja kirjutades teen taolisi kirjavigu, mida pole varem esinenud. Samas see on kõik suht vaimse segamise tõttu, mul pole ju üldsegi momente üksinduses. Ja kui ka on üksikuid üksiolemisi, siis kas autoga sõites, mis on tegelikult ju ikkagi tegevus või jalutamine. See, et ma päev otsa oleks üksi kohas, kus ma reaalselt TEAN, et mind ei saa segada, selliseid olukordi ei esine ja ma täiega unistan sellest. Oleks mingi üks päev selline kasvõi!
Ja väga kurb on see, et ma tean kui väga muretsevad minu pärast mu vanaema, mu ema ja mu õde! Mul on sellest lihtsalt nii kahju! Juba seepärast tahaks, et kõik oleks korras ja püüan hullult tugev olla, et neil poleks muret. Mu vanaema on nii palju lausunud, et oleks tal veidikenegi rohkem raha, ta annaks mulle. Õnneks ta annab süüa, mis on ka raha ja ütleb, et saan tema juurde tulla alati. No ja mu ema annabki nii palju, kui tal võimalik on, ta on endal elus nii palju asju koomale tõmmanud praegu, et mind aidata. Ja ega mu õel ka lihtne pole, aga vähemalt tema isa (jah, meil on erinevad isad) toetab teda piisavalt praegu, et endale tuba elamiseks lubada. Üldse koguaeg isa talle helistab ja küsib, kuidas läheb ja käib külas jne (viimati kui käis kalal ja viis siis Kristiina ka Tallinna Tartust), nii et selles osas on tal keegi, kellele midagi kurta ja rääkida ja kust abi saada. Ma ei taha, et nad mu pärast muretsema peaks, see on lihtsalt kohutav! Mul võiks juba seepärast kõik hästi olla, et siis on ka neil parem. Mu vanaema koguaeg muretseb, kus ma nüüd ööbida saan ja kust süüa saan jne.
Samas tahaks kokku hoida toidu pealt, et oleks ikkagi köök, kus süüa teha, ma teeks püreesuppi ja sööks seda kolm päeva ja järgmised kolm päeva makarone hakklihaga. Krt, no miks niigi palju ei võimaldata mulle? Sõbra juures ka ju tegelt ostsin mina toidu sinna, aga ma ei hakka teiste inimeste pisikeses köögis lõhkuma ja süüa tegema, kui seitsmekordne aeg läheks hoopis selle peale, kui ma küsin, kus kõik asjad on. Kui ma nüüd Lauri ühikasse lähen, teen seal mingit süüa. Jah, plaan. Aga peaasi, et need komandandid mind ära ei peksa, ma ju tegelikult ei ole sinna sisse kirjutatud. Seal ühikas oli see vähemalt kunagi suht karm (täiskasvanud inimeste haiglane jälgimine ja diskrimineerimine ju). Väga loodan, et seekord nii pole. Aga ma juba mõtlesin kavala plaani, et lähen õhtul ja siis see öömutt vast pole nii jälgiv. Nagunii päevad läbi on tegevus tegevuse otsa.
Olgu, ma loodan, et mu füüsiline keha ja ka vaimne tervis peavad vastu. Nad peavad pidama, muud varianti pole, kui ma just koolist lihtsalt lampi ära ei tule ja tööle lähe. Aga no, reaalselt, seda ma ei kavatsegi teha. Magistriharidust ma tahan ja kõik! Niigi siia erialale pole nii lihtne sisse saada.
Aa, täna siis olen Suure-Jaanis ja homme hommikul sõidan siit Tartusse kooli. Mõistlik plaan ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar