Ma ei tea, kuidas ma nüüd kooli jõuan, sinna Ravila tänavale, ja kuhu ma üldse oma asjad panen? No kellegi juurde saab vist oma seitse kotti panna ja mul toitu ka veidi ja kahjuks musta pesu, nii et loodan saada pesumasinat kasutada õe ühiskasutatavas vannitoas.
***
Igatahes pidasin siis mitmeid kõnesid oluliste asjade asjus ja pidin minema hakkama. Tuli mulle siis mu uus sõber järgi, või noh, pole just uus sõber, et ammu oleme vestelnud, aga polnud teda veel kohanud. Nii et tuli sinna Timecolorsisse sisse ja ütles, et tohoh, kui palju asju sul on :D. Läksime siis mu õe juurde, viisin vanaema antud söögi sinna ja siis mõtlesime, et mis edasi teeks.
Mõtlesime minna Jääaja keskusesse. Seal pole ma kunagi käinud, aga alati tahtnud minna. See siis on Saadjärve ääres. Sõitsime kohale ja nägin, et Siim Kallase pildiga auto on seal. Ok, norm. Sõitsime seisma ja hakkasime keskusesse jalutama ja ma vaatasin, et omg, seal on Siim Kallas!!!!!!!!! Ma hakkasin täiega kartma nagu ikka, kui ma mõnda oma iidolit või kuulsat inimest näen. Ükskord nägin Jaagup Kreemi ja siis värisesin söögilaua taga, kuigi oleks tahtnud temaga pilti teha :( Seekord oli õnneks mu sõber kaasas ja ma palusin tal minna küsima, kas võib minuga pilti teha. Ülihale onju?! Ei julge ise enda eest minna küsima. Noh, õnneks oli Siim Kallas megasõbralik ja siis temaga kaasas olnud tähtsad inimesed tegid pildi ära.
Ta rääkis veel meiega, et kuhu lähme ja rääkis sellest Lucyst, mis kunagi leiti. Vot, kui äge.
Käisime Jääaja keskuses, seal oli suht põnev. No ja jah. Siis läksime talli Koma juurde. Autos ma koguaeg laulsin. Ma olen siuke laululind, et ise ka ei usu noh.
Otsustasin Komakesega seekord jälle ilma sadulata sõita. Läksin siis selga ja seekord oli meeles talle need kaelarihmad ka panna, kust ma tasakaalu hoida saaksin. See oli nii äge ja mõtlesin, et võiks ka galoppi teha ja siis palusin enda sõbral end kordele võtta ja tegin galoppi ka ilma sadulata! Ma olin nii õnnelik, sest Koma oli nii nunnu ja nii äge! Ta on ikka megahobune! Ta läks nii nummikalt sinna, kuhu ma käskisin oma jalgadega. Proovisin ratsmeid nii vähe kasutada, kui võimalik. Aa, täna ta lõhkus siis oma viimase nööri ära ja päitsed. Nii et jah. Üks paar kollaseid päitseid on veel, aga nööri enam pole. Mässan siis kordega, kuni ma üks päev saan nööri ostetud. Kuidas ta selle ära lõhkus? Kui panin ta lasipuu külge nööri ja päitsetega, siis ta lihtsalt tõmbas selle katki. Ma reaalselt ei saa aru, kuidas see metall nii kergesti purunes ja mu esimene mõte oli, ega ta endale nüüd halba harjumust juurde ei õppinud ehk siis et tirides saab põgeneda (mis oleks ju suht ohtlik harjumus, onju). Õnneks ta jäi seisma, arvas vist, et on ikka veel kinni seotud ja no mis seal ikka, jätkasin tema harjumisega. :)
Kui me täna korra veel Ristiisas söömas käisime, tundsin, et deem, ma unustasin ju vähe soojema selle roosa jope oma auto pagassi. Nii et mul on vaid mu kuldne jakk, mis on mu soojim riietus. Õnneks kindad on ka, aga suht külm oli väljas. Sügis käes ja puha.
No ja siis me läksime hotelli (ei, me ei seksi, sry). Nii et täna ööseks on koht olemas kus ööbida ja ma kirjutan seda postitust arvutist isegi, mida mulle tänaseks laenati selle tarbeks! Kõik eelnevad tegin seni teloga. Nii et nüüd vb saan blogi kujundust ka ehk parandada. Mu enda suur lauaarvuti on kodus. Vahepeal ma käisin küll megasuure kohvriga ja telekaga(!) ringi, ehk siis selleks, et oma lauaarvutit tassida, aga reaalselt, see on ju liiga tüütu. Mu üks rüperaal on praegu sõbra käes ja ta teeb seda korda ja homme saan rüperaali! Jee!!!!!!!! Siin nüüd mainin ära, et olen megauhke oma suure lauaarvuti üle, sest ma ikkagi ise ju ostsin jupid ja noh panin ühe sõbra abiga kokku või noh sõber pm pani seda kokku, aga ikkagi minu enese tehtud arvuti teoorias ju. Tänud sõbrale!
Õnneks veel homme loenguid pole, nii et saan meile saata ja muid olulisi asju teha. Kui ma nüüd terve see nädal kolme loengusse saan kuidagi, on elu hea. Muidugi tahaks ka Koma juurde, ta ju Tartust natuke eemal tallis, nii et sinna väga jala ei lähe.
Igatahes täna oli siis siuke päev. Mul sõbranna palus, et ma räägiks natuke oma koolist ka. Lühidalt siis räägin ja see tuleb edaspidi ka välja. Õpin Tartu Ülikoolis magistris biomeditsiini. Mul on praegu loengud nagu molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia ja eelmine nädal algas ka selline loeng nagu valu neurofüsioloogilised mehhanismid, kust ma siis puudusin seetõttu, et ma olin ju projektil. Yolo. Immunoloogia on päris äge, mu lemmik värk on MHC, aga no eks see suht raske ole. Nüüd ma puudunud ka ja ma vist peaks seni, kuni mu käppade all arvuti resideerib, õisist (õppeinfosüsteem) vaatama loengumaterjale. Telost on ikka nii pähh vahtida kõike.
Ma olen suht sad, sest järgmine nädal on esimene füsioloogia loeng, aga ma pean sellest asjaajamiste tõttu puuduma ja Tallinnas olema. Ei no normaalne või?!?!?!
Kuna ma olin enne magistris, enne kui mul depressioon diagnoositi, suutsin ma ära teha suht suure hulga aineid. Seega, ma kandsin need kõik biomeditsiini üle, sest geenitehnoloogia ja biomeditsiini õppekavad on suhteliselt sarnased. Ehk siis sellega tahan ma nüüd öelda seda, et see semester on mul suht vähem aineid, nii et see on ülipask, et ma ei saanud kokku tehtavaid aineid 30 EAP, sest siis ma oleks saanud ehk pingutada nii, et ma saaksin järgmine semester (kevadel) stippi. Kuigi meid ju kursusel ka vaid 14 ja stippi saab 30%, siis ikkagi praegu suht pohh, sest tglt ju arvatavasti ma ei saaks seda ikkagi. Ma ei suuda mingi A-dele õppida nii väga noh. Päris raske on.
Ja miks ma siis järgmise sügise aineid see sügissemester ei võtnud? Põhjus on selles, et need kattuks mu praeguste ainetega ja miks ma peaksin neid kokku toppima, mingi loengud toimuvad siis kõik korraga ja ma ei saa olla kahes kohas korraga. Nii et see oleks lihtsalt mõttetu.
Igatahes, kas te oskate mulle soovitada, kas võtta see semester ainet toiduainete mikrobioloogia või teeksin seda järgmine sügissemester? Ses mõttes, et ma ei peagi seda ainet üldse tegema, aga see tundus äge, nii et ma vist teen seda kas seekord või järgmine kord. Nii et kas võtan seekord maha? Ma lihtsalt tahan, et mul oleks järgmine sügissemester kindlalt 30 EAP, et stipile pingutada.
Täna ma veel mõtlesin oma ajudega, et tahaks vast ikkagi doktorantuuri ka minna. Aga esiteks on olulisem ikkagi leida omale praegu õige teadustöö magistris, mis mind huvitab! Millest teha?!?!?! Kas jään geenivaramusse või lähen mujale? Äkki mind ei tahetagi kuskile?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar