Neljapäeval käisin ka tallis ja siis mõtlesin vabahüppeid teha. No tegin jälle kordet ette talle, korde peal oli ta normaalne, aga kui lahti lasin ja joosta palusin, siis kukkus ta kimama. Teine hobune oli ka maneežis, kes hüppas ilusti. Koma aga pidi pullima ja tormama. Lõpuks siis tegin temaga paar hüpet pärast, kui see hobune oli ära hüpanud. Ja kui ta rahulikult hüppas, sain lõpetada ära. Vaatasin, et ta oli end läbimärjaks jooksnud ja siis jalutasin pool tundi.
Neljapäevast veel rääkides, siis päeva alguses käisin koolis nagu ikka. Esimene loeng oli füsioloogia ja läksin siis teise loengusse peale kahetunnist pausi, mis pidi isegi täistund algama, aga 20 minutit ei juhtunud midagi, siis öeldi meile, et täna pidi teine õppejõud olema, aga talle unustati öelda. Haha. Kuid sain rääkida ühe oma kursaõega. Rääkisime üldse koolist ja elust. Ta on suht minuvanune, vanem, 25. Igatahes siis tal oli ka veidi kahju minust, et mul pole hetkel kohta kus elada ja ütles, et täiskohaga üliõpilane, nagu tema või mina, ei saakski elu seeski kooli ajal tööl käia. Kust see aeg oleks võtta? Ta ütles ka, et vanemad toetavad teda samamoodi nagu teisi üliõpilasi. Igatahes toon need mõtted siia oma sõpradele, kuigi te teate kõike nkn, lihtsalt ma mingi aeg mõtlesin, et ma olen ainus imelik, kes kooli ajal ei saa tööl käia, aga ei ole, paljud ei saa. Ja siis läksingi talli.
Ja neljapäeval oli veel see teadlaste öö festival ja läksin sõbrannaga vaatama filmi tasuta autokinos The Imitation Game. See on siis sellest mehest Turing ja põhineb tõestisündinud lool, muidugi suht fiktsioon ka, sest see põhineb, aga film oli väga hea. Pärast rääkisime veel juttu. Need Ahhaa üritused on nii ägedad, saab tasuta igast lahedaid asju näha ja teha.
Reedel oli see disgusting kell 7 läbi ärkamine, sest kool oli kell 8 ja immunoloogias oli siis debatt või Journal Club (ma siiani ei tea, mida see tegelt tähendab) teemal immunoloogiline mälu. Noh, teate vaktsineerimisega seoses ja B- ja T-lümfotsüüdid oma mäluga ja kõik see. Mina seal uhkelt ütlesin, et passiivne immunisatsioon (antikehad) on hea siis, kui on kaitset kohe vaja. Ja siis õppejõud ütles, et vot, õige, passiivne vaktsineerimine on nt hea vastumürk, kui madu hammustab. No et õnneks tegin ühe korra suu lahti küll. Kuigi kõikidele eestlastele omaselt olime me enamasti pigem vait ja mingit erilist ameerikalikku diskussiooni ei tekkinud. Üldse see nö interaktiivne loeng on minu meelest mõttetu värk. Iga inimene teeb suu lahti, kui ta tahab, aga üldiselt tahetakse kuulata ja uusi teadmiseid saada, mitte ainult kommenteerida ja muliseda. Kui keskkoolis või põhikoolis seda interaktiivset jura oli, siis need olid mu vihatunnid ja reaalselt neist ei õpi ju mitte midagi!!!! Miks seda tehakse, kui sa pärast ei saagi teada, kas sinu esitatud "fakt" on tõene või mitte?! Mõttttetu! No see interaktiivne loeng oli isegi tore tegelikult, sest õnneks õppejõud rääkis ise hästi palju ja siis oli lõbus kuulata. Aa, mul tuli meelde, et neljapäevane immunoloogia loeng teise õppejõuga hakkas ka interaktiivne olema. Algas see neljaks lugemisega (mis on kõige naeruväärsem totrus üldse, see mitmeks lugemine... oehhh) ja siis ma olin neli ja sain parasiidid. Jee! Mulle need meeldivad, tean, et IgE on nende vastu evolutsioonis tekkinud ja meie ülesanne (sain aru nii), oli paberile märksõnu kirjutada. Super hea, et me mingi gruppidesse ei pidanud võtma. Kirjutasin siis IgE ja solkmed ja ussid ja malaaria ja ühe- ja mitmerakulised ja moondega areng jne. No on ju märksõnad? Miks üldse ma seda tegema pidin? Ma ei õppinud midagi sellest ajaraiskamisest. Ja siis hakkasime järjest alates iga inimene ütlema, mis teema tal on ja tõi oma märksõnu (selle tegevuse point läks mul ka kaduma) ja siis minuni ei jõutudki, loeng sai enne läbi, haha. Tegelikult mõttekas oli see: kui inimene tõi paberilt oma märksõnu, siis õppejõud hakkas igast sellest märksõnast rääkima veidi ja see oli põnev. Aga mis mõttega üldse me selle jaotuse enne tegime ja paberile midagi kirjutasime? Suht mõttetu ikkagi oli see varasem osa.
Rääkisin nüüd siin segamini neljapäevast ja reedest ja kolmapäeva õhtust. Jätkan siis reedega. Lõppes ära see Journal Club (teemaks immunisatsioon ja immunoloogiline mälu) ja algas füsioloogia. Teema oli tookord sisenõrenäärmed ja endokriinsüsteem ja hormoonid ja ma ei kuulanud üldse. Aga sellega seoses tuli mulle meelde üks metabolismiasi.
Kunagi, kui õppisin biokeemia IIte, siis seal õppisime ikka neid rasvarakke ja kuidas rasv tekib ja kõik see rõõm ja kuidas ka ära kaob, eks. Neljapäeval siis vist rääkisime seal lihastest ja selgus jälle üks asi, mille panen siia, sest mu sõpradel võib kasu olla. Esiteks, mida lollid inimesed arvavad: sööd ainult salatit ja võtad alla... püha taevas kui loll selleks peab olema. JUURDE võtab SIIS kui sööd ainult ÜHTE asja. Ükskõik kas siis salatisüsivesik või coca-cola süsivesik, aga peamine kaalu normaalsena hoidev tegevus on mitmekesiselt söömine. Ahh, ma ei viitsi suurt seda seletada, miks see on, võte võtta koolist aineidbiokeemia I ja II ja kõike neid, saate täpsemalt teada, aga nii on. Teiseks, mingi mõttetu trenn küll kaalu otseselt ei langeta juhul kui seda ei tee siis, kui organism PEAB hakkama oma rasvarakke kasutama. Ja millal ta neid kasutab? Ainult siis, kui pole suhkrut enam võtta kuskilt. Millal pole suhkrut võtta? Kui ei ole söönud pikalt. Ja millal pole söönud pikalt? Hommikul. Seega, hommikul jooksma minnes kulutatakse maksast ära jah (mingi pool tundi ehk jätkub seda) seal olev glükogeen ja siis pole vaesel piinatud organismil enam muud, kui minna rasvarakkude kallale. See on ju äärmiselt loogiline. Kui peale enese jooksutamist süüa, siis kulub see toit jälle päeva peale ära ka. Nii et nii on kõige lihtsam alla võtta. Ma ise vihkan muidugi pikamaajooksmist. Aa, sellest tahaks rääkida ka. Õppisime loengus, et inimestel ongi erinevalt juba geneetiliselt kas pikamaalihased või kiired sellised. Ma ei mäleta nende täpset definitsiooni, aga tuum on selles, et inimesed... palun ärge sundige mind pikamaajooksu tegema. Ilmselgelt on siin tõestus olemas, et ma olen sprinter ja kõik. Kui ma olen, siis ma olen. Sprinterite lihased ei muutu trenni tõttu pikamaajooksjate lihasteks, muutub küll vastupidavus, aga lihased on samad. Näete nüüd, kui mulle meeldib karelda ja spurtida, siis las ma ka jään selliseks, no palun!!!!
Peale reedel loenguid siis olin meeletul väsinud, kuna öösel ei tulnud und (mul ei tule und siis, kui ma tean vaimselt, et pean vara ärkama, siis uni ei tule, kuna ärgata on valus) ja sain jälle mingi vb 4 tundi magada ainult. Sõin ja tahtsin minna siis magama oma sõbra koju, aga mu sõbra ema helistas ja tahtis ikka ühte asja pakkuda. Ma väga ei tahtnud, aga ta ütles, et no tule kuula korraks ära, mingi pool tundi ja see on viimane võimalus. Läksin siis sinna ja poole tunni asemel pidin ma kaks tundi seda Lyonessi kuulama. Ma olen varem öelnud juba AASTAID, et olgu see kuitahes lahe ja põnev ja ajalooline ja asi, millega megalt rikkaks saada, aga mind reaalselt see ei huvita ja ma ei taha sellega tegeleda!!! Ma vihkan ju äri ja miks mulle seda surutakse?! Viisakalt kuulasin ära ja muidugi see inimene oli tore, kes rääkis, aga see pole minu jaoks ja mu päevast läks selle tõttu kolm (!) tundi kaduma. Pole vist vaja öelda, et ma ei jõudnud isegi talli ja teadlaste öö festivalile vaatama filmi HIVist AIDSini (täiega nuuks). Kui ma sealt ära sain, oli meeletu uni ja ärrituvus ja stress mu sees võimust võtnud, et järgmine ainus sobilik samm oli magama heita, kui ma just ei tahtnud end oksa tõmmata. Nii ma tegingi.
Ärkasin siis mingi hetk ja mu sõber oli käinud vahel oma toas arvutit parandamas. Kell oli juba kaheksa ja kui ma ärkasin, ma reaalselt mõtlesin, et kell on 5, aga õues oli pime. Sain lõpuks aru, mis toimub ja oli parem. Aga siis oli Kristiina mulle kirjutanud, et see oli nõme, et ma talle sel päeval burksi ei toonud ja see ajas mind jälle nutma. Siis pidin Lauriga kokku saama ja tema juurde seekord ööseks minema (thank god, üksindus!!!!). Lauri jõudis kell 12 öösel ja läksin oma autosse, et koos sõita tema ühika juurde (no ta oli ju oma autoga) ja mul tekkis närvivapustus ja see raiskas jälle mu elust ära mingi 2 tundi. Ei no tänan, lyoness ja sitt lapsepõlv ja rahamured! Sain siis kuidagi Lauri ühikasse ja vähemalt sain seal juba kahest või midagi sellist magama jääda. JEE. Ja ärkasin täna oma loomulikul kellaajal, mis on muidugi umbes kolmveerand üks. Siis pesin ja meikisin (sest pidin vanaema juurde tulema) ja sõitsin Suure-Jaani. Oeh, milline rõõm! Ärkasin üksi, sest Lauri läks hommikul minema. Muidugi olin ma eilsest veel suht närvis ja hoidsin end tagasi, et mitte järgmisi närvivapustusi saada, aga üksiolek aitas. Pidin Kristiinale hakkliha viima, aga teed olid kinni pandud?!?!?! See jälle ärritas mind ja ma ei saanudki hakkliha viia ja ostsin kohvi Statist, sest tankisin ja polnud söönud ja hakkasin sõitma Suure-Jaani. Teel rääkisin ühe oma sõbraga telefonis (kes on Suure-Jaanist pärit, nimetan teda siis mdea.. telefonisõbraks) ja ma sõitsin kogemata Viljandini välja!, haha. Asi on selles, et ma peaksin kuskilt ära keerama Saarepeedi peale, et kõige otsemini minna, aga jäin automaatrežiimile (sest see on ohutuim sõiduviis, kuna närviülekanded lähevad läbi seljaaju, mis on kiireim) ja ärkasin, kui nägin liiklusmärki ringteest. Oih, haha. Oligi ilus sealt sõita.
Jõudsin siis maale ja rääkisin emaga ka telefonis ja tulin tuppa ja jutustasin vanaemaga. Ta ütles, et mul nii ilusad riided. Jee!
No homme ma mõtlen kindlasti looduses jalutada. Kõige paremini aitab vaimuhädade vastu üksindus. Aga millal üksi olla, kui sa sõltud teise inimeste armust, kes sul enda juures magada lubavad? Ja ilmselgelt seal sa pole üksi. Varjad, mis varjad oma närvilisust, aga lõpuks kui see välja ei pursku, tapad end ära. Ma mõtlesin ka natuke, milline oleks parim viis enda ära tapmiseks, et noh, kui reaalselt asjaks läheb. Veene ma läbi ei lõika, sest need on nii ilusad. Autoga ma end sodiks ei sõida, sest mu auto pole milleski süüdi. Ära ma end ka ei poo ega uputa, kuna see on valus. Siis ma mõtlesin, et mu kena organism oma B- ja T-lümfotsüütidega pole ju ka milleski süüdi ja on üldse väga tubli (kuigi esinevad mitmed stressist tingitud haigused), nii et sellele üldse viga teha ei tahaks, ainult endale. No ma ei mõelnud veel välja seda tapmisviisi. Kõik ikka teevad enda organismikesele liiga. Mul on ju nii palju rakke, kes töötavad ainult minu pärast! Ja siis mingi loll mina. Minu meelest mu organism juba kahtlustab ka mu kavatsusi, sest kui ma näiteks alkoholi väga kiiresti joon, siis ta hakkab ruttu oksele. Nii et tabletisurm jääks raudselt ära. Ja kuskilt alla ma ka ei hüppa, sest mu keha läheb ju katki ja seda ka ei taha. Üldse mu rakud pole milleski süüdi ju. Ja, ei, ma pole midagi nii depressiivne, ma ainult mõtlesin veidi ju.
Appi ja mulle pole üks tähtis koolimees vastanud midagi mu magistritöö ideele! Nagunii mõtleb, et idiootne tekst saabus talle. Mul on tegelt pooleldi uus idee ka, mida võiks uurida ja see oleks endometrioosist põhjustatud seksuaalkäitumine. Aga ma ei julge, aga ok, esmaspäeval saadan selle idee talle ja siis lähen nutan nurga taga, et häbistasin end.
Räägiks ka veidi sellest, et miks inimestele jääb mu uni ette? Kui ma ütlen, et ma olen unine ja tahan päeval magada, siis öeldakse "ja siis sa öösel ei maga". Aga kui ma tahangi päeval magada, sest ma öösel ei maganud ja pidin vara ärkama, siis millest probleem on? Ja kui ma siis teen teiste suurt tahtmist, et ei magagi päeval ja piindlen ärritunult ja raiskan päeva maha, kuna olen unisena väga ebaproduktiivne, siis mul ei tulegi enam öösel und ju! No miks, inimesed, te nii tahate? Aa, ja ma vahel ei maga seetõttu öösel, et see on ainus hetk, kus saab üksi olla, nii et sa TEAD, et sind ei segata. Ja peale selle öösel on mul päris aktiivne mõtlemine ja peale selle hommikul on mul suurim uni. Miks ma pean endale vastu käituma?
Aa, mulle meenus ka, üks oluline asi, mida me füsioloogias õppisime. Kui lihas on krampis, juuakse soodavett seetõttu, et aluselisele soodale hakkab magu vastu tootma maohapet ja seetõttu liigub veri lihasest rohkem makku. Ja siis ma olin ahhaaa... seepärast soodavesi tekitabki mul kõrvetisi, et mu vaene magu tahab seda neutraliseerida. Mäletan, et mõtlesin sellele ja üldse ei saanud sellest soodafenomenist aru. Nüüd saan aru, et MULLE see lihtsalt ei sobi. btw, mulle just meeldivad hapud asjad, näiteks äädikas ja sidrun jne. Neid süües hakkab alati hea pigem maol. Ja kohvi ka võtab kõrvetised mul ära. Tekivad need kiirtoitudest, makaronidest ja alustelistest asjadest. Mul üldse tubli kõht, ta on nii palju vatti saanud (sest inimesed sundisid mind lapsena külas kõik taldrikult ära sööma ja sundisid KOOKI sööma... väkk sai ja lapsena nälgisin ja tekkisid kõrvetised ja oli selle ravi ka). No igatahes mul kõht nüüd selline, et nii kui talle ei meeldi, ähvardab ta reaalselt kohe oksendama hakata. Ta on liiga palju piinelnud... Palun nüüd saage aru, miks ma pean sööma kalamarja, mereande, veiseliha, salateid, mozarella juustu, trühvleid, avokaadot ja häid toite. Ja ei saa süüa saiu, palju kooke, tihti šokolaadi ja muid selliseid, mille ISU mul pole. Aga kui on nende isu, siis pean sööma! Ärge palun mu organismiga vaielge. Ma arvan, et ma tunnen ise ka, mis on parem.
Aa, ja kui postitus tundus liiga selline ülbe ja kõrk ja teie (kui mu sõprade) vastu suunatud, siis tegelikult oli see umbisikuline ja mu sõbrad on piisavalt targad, et teavad enam-vähem minu kohta neid asju :) See ärritatud teksti moodi jutt, oli pigem neile, kes arvatavasti mind ei tunne ja siis kohtavad mind paar korda elus ja ütlevad, et "oooh, miks sa päeval magad ja miks sa mu saiu ei söö?!". Või siis neile, kelle juttu olen kuskilt kuulnud ja omadega ise mõelnud, et püha taevas, ta ei tea midagi. Ja kui ka mu sõbrad neid ei teadnud, siis äge, et lugesite. Lisaks oli see siin nagu kurtmine ka, et keegi saaks mind samastada endaga, kui on säärased mured. :)
Tänan lugemast tänast juttu. Püüan ikka iga päev juba kasvõi enda jaoks kirjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar