Mõtlesin enne loengut kiirelt veel oma sülearvutist materjale vaadata või midagi õppida. Panin arvuti sisse ja see loll hakkas oma uuendusi tegema, kuigi just öösel kui arvutist ära tulin, tegi neid. No olgu, ootan siis ja kui ilmus kiri, et ta on teinud 99% juba ära, siis tuli kiri, et ta ei saanud uuenduste tegemisega hakkama ja nüüd võtab neid tagasi. Püha taevas! Nii ta võttis neid tagasi tund aega kuni ma ära läksin.
Läksin siis bussi peale. Kristiinaga pidime alguses koos biomeedikumi minema, sest ta tahtis ka seal koos minuga süüa, aga siis ta mõtles viimasel hetkel ikkagi ümber ja ma läksin üksi bussi peale. Mingi suva buss tuli, millega sai lähemale ja kõndisin veits ka. Sõin seal kohvikus siis ja läksin loengusse nimega valu neurofüsioloogilised mehhanismid. See oli nii põnev. Kui õppejõud rääkis sügelemisest ja küsis kõigilt, et mis arvate, miks see olemas on, siis julgesin suu lahti teha ja öelda oma arvamuse. Milleks on siis, et organism soovib, et sügeleva koha pealt kratsiks inimene midagi maha. Noh, nii ongi ja ühe teooria järgi selleks, et sealt parasiite maha kratsida.
Aint ma olin nii kurb, et deem, miks ma ei õpi arstiks. Seal loengus tundsin suurt puudust sellest, et igasse terminisse tahaks sügavamalt kaeda, sest kohe oli näha, et see pm arstidele suunatud ja mul pole nii tugevat anatoomia ja füsioloogia baasi kui ma ise tahaks. Muidugi kõik on arusaadav, aga tahaks kõike rohkem teada ikkagi.
Peale loengut siis mõtlesin kurvalt jalutada ja mõelda selle üle, miks mu elu nii sitt on. Nii ilus ilm oli, päike säras nii kaunilt, puud olid veits isegi värvilised ja mõni leht maas ja taevas paistis vikerkaar. 🌈 No oma peas ma ikkagi ei suutnud välja mõelda, miks elu niimoodi mu üle irvitab. Kujutate pilti, et on midagi, mida sa väga väga teha tahaks, aga sa teoreetiliselt saaks seda teha, aga praktiliselt ei saa. Saad ainult kiigata selle peale, aga see on kõik. Umbes et sinu ees on maailma parim kook ja sa oled hetkel nälga suremas. Sulle antakse üks tükk koogi peamisest osast maitsta ja siis sa näed pealt, kuidas kõik teised saavad kooki süüa nii palju kui tahavad ja keegi neid ei keela. Neile tuuakse kooki isegi juurde. Aga sa ise küsimise peale saad jälle pisikese ampsu, kuid kõige maitsvam koogi sisemus on täielikult keelatud. Ja siis kõik, kes on saanud koogi ära süüa, saavad minna põnevasse ruumi ja seal tegutseda. Ja sina võid vaadata sinna ruumi, aga mitte midagi teha ei või. Vot selline tunne on mul praegu. Ja nii päevast päeva, aastast aastasse. Tahaks ainult teada, miks?
No siis läksin ma kohvikusse, sõin kirjut koera ja lõhe quiche või mis iganes see on. Mingi kohvik, mida ma näinudki polnud. Nii lahe. Ma jalutasin ka huvitavaid teid mööda ja nägin tänavaid, mida enne polnud näinud.
No kui tagasi jõudsin, mõtlesin, et tore oleks mõnda saadet vaadata, mida eile teha ei jõudnud. Nt Kättemaksukontorist on mul mitu osa vaatamata. Aga kus sa sellega, sest arvuti teeb siiamaani võtab tagasi neid uuendusi. Tahaks lihtsalt selle põrandale puruks visata, see on ju täiesti mõttetu masin. Nüüd mulle meenus ka, miks ma selle arvuti maha jätsin. Seetõttu, et see oli überaeglane, mida ta juba eile oli. Nt ühte PowerPointi väikest faili avas see täpselt nii kaua, et mingi lugu jõudis isegi ära mängida. Lisaks jooksis see lõbu pärast eile niisama ka iga viie minuti tagant kokku. Selline see siis on. Võib väita, et arvutit mul tegelikult ikkagi pole, sest see masin ei täida vajalikku funktsiooni. Ja kuidas ma saaks selle mõttetu uuenduste tagasivõtmise lõpetada, kui on ilmselge, et see ei saa omadega nagunii hakkama? Muud pilti see ei näitagi. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas saab üks masin nii idiootne olla.
Ja siis jõudsin veel mõelda, kuidas mind ajavad närvi mõned mehed, kes mind sebivad. Muidugi ma ei uhkusta siin ega midagi, aga et asja lihtsamaks teha siis seletan näitega. Kujutate ette, et oled mees ja sulle tuleb lööb külge ilgelt paks tüdruk. Vähe sellest, ta pidevalt kirjutab sulle ja kui kokku juhtub, vaatab sind ilase näoga, nii et sul on isegi teiste inimeste ees häbi. Vot nii on lood mul, aga see rõvedus tuleb sajaga korrutada. Ehk siis mind jääb vahtima minust mitukümmend aastat vanem kole mees ilase näoga. No ja nii juhtub iga päev. Või siis kirjutavad mulle fbsse mingid perverdid. Muidugi on see lõbus ja vahva mõnda aega, aga liiga suures doosis liiga pikalt on see juba kohutav. Ma püüan neid mõista jah, et olen ilus noor naine ja mida iganes, et siis vahibki selline madalam klass mind ilase näoga, aga see on ebameeldiv ja tekitab ebamugavust ja vastikust. Oleks siis, et mind sebivad kõik mehed, kaasaarvatud ka normaalsemad või normaalsemapoolsed, aga ei... Ainult pervod, kes mulle kohe üldse ei sümpatiseeri. Need normaalsed vb sebivad ka, aga kurb asi on siin selles, et kui mind sebib täie rauaga hunnik jubedikke, siis olen ma varsti immuunne ja automaatselt muid viisakaid tähelepanuavaldusi ei suuda enam märgata. See on kurb.
Üldiselt ma olengi rahul praegu üksi ja vallaline olemisega. Nii et ma ei uhkusta ega taha siin äge paista, vaid niisama vingun. Muidugi mu isa on minuga pahandanud, et miks ma kõik need rõvedad mehed ära põlgan ja võtku ma endale rikas mees. Aga see pole minu jaoks. Armastus ja paarisuhe põhineb ikkagi kahe inimese omavahelisel otsusel koos olla, mitte mingil äril, vähemalt minu jaoks. Muidugi kui juhtub, et mees, kes mulle meeldib, on rikas, ei põlga ma teda nüüd selle pärast ära, aga ma ei ole huvitatud sellest, kui palju materiaalset väärtust keegi omab. Kui mõni mees on rikas, siis tegelikult mis mul sellest ju?! See pole minu raha ju ja kui ma oleks selle mehega ainult raha pärast koos, siis oleksin ma ju vang, mitte iseseisev inimene, nagu ma olla soovin. Nii et jah mu isa soovitus olla kullakaevaja, on mulle täiesti vastukarva. Kui ma oleksin nii tahtnud, oleks mul ammu juba mingi rikkurist pervo olemas. Rõve mõelda :D ma millegipärast arvan, et isegi seksi müüa, on lihtsam kui terve elu ennast rikkurile müüa. Seks on ju ainult korra, suhe on pikalt ja sisaldab palju seksi.
Ja lisaks need mehed, kes mängivad sõpra, aga seda ainult seetõttu, et nad sisimas tahavad mind panna. Ehk siis kui ma näeks välja kole või paks naine, siis mul ei olekski meessoost sõpru jah? Lol. Ongi kõige iizim oma eksidega sõber olla vist. Või siis oleks lihtsam mees olla, sest siis sa tead, et sinuga suheldakse sinu enda pärast, mitte ainult su siia maailma antud välimuse pärast.
Ahjaa, täna ma siis ka ratsutama ei saanud sest mul pole ju autot ja see teine inimene täna läks ajal kui ma ei saanud minna. Ja mis mind närvi ajab täiega, on see, et kui ma saan auto, siis pean ma krt Tallinnas olema selle idiootse sõu pärast, kuigi ma saaks loodust nautida hoopis hobuse seljas ja ühes uues huvitavas loengus olla. Ma ei tea, nii kuidagi vastumeelne on see hetkel, et ma ei teagi mis teha.
Telefoniga on ka suht nuss blogi kirjutada. Appi, täna on ikka kurbade mõtete ja närviajavate asjade päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar