Läksin siis sinna Kaubamaja peatusesse, sest selle ma olin välja selgitanud juba, et mis buss mu kooli viib. Ainult et, kuidas pilet töötab? No ma tasuta ka sõita ei tahtnud või salaja või mis iganes, nii et otsustasin poest abi saada (no internetis rääkis midagi jah, aga no yolo). Seal oli mingi pood, mis kunagi oli minu mäletamist mööda R-Kiosk. Astusin sisse ja ütlesin: "Tere, kuidas bussiga sõita saab?". Paistsin vist ikka megaloll välja ja vaatasin ka siira näoga, et noh... pole ju bussidega sõitnud tänapäeval ja no seal on mingid validaatorid. Selgus siis (mida ma arvasingi, et äkki peaks olema), et ka Tallinna ühiskaardile laetud rahaga peab sõita saama. Jee, ostsin viis eurot sinna peale juurde. Seda Tallinna kaarti oskan ma kasutada küll. Müüja ütles, et kui bussikaart on registreeritud soodustusega, saan soodukaga sõita ka. No, läksin poest välja, uurisin oma rohelist kaarti ja seal oli aadress pilet.ee. See oli eriti lihtne telefoni internetis ühendada enda soodukaga see. Räägin seda selleks, et näidata, kui hää on, et ma sain minna telefoniga netti ja sain sooduka just sisse pandud oma kaardile enne bussi peale astumist. Ehk sama siis, miks ma enne olen maininud, et meeletult hea on, kui arenenud tänapäeval see nutimaailm ikka on. Alati abiks.
Ok, buss oli tavaline. Ma olen varem ka Tartus tegelt bussiga sõitnud. See oli ammu ja põhjus selleks oli see, et tahtsin olla nagu teised. Et noh, liiklen bussiga ja jala jne. Haledus pm. Õnneks ma kaua lolli ei mänginud ja seetõttu polnud ma mõni aasta Tartus bussiga sõitnud. Tallinnas ikka olin ja aeg-ajalt Tallinnas sõidan bussiga muidu. Nägin bussis isegi ühte tuttavat, mis võib ikka juhtuda, kui autoga ei sõida ja jala liigud. Hakkasin ikka nii mõtlema temaga rääkides, et rsk, miks ma ikkagi arstiks ei saa õppida.
Mis loeng mul siis biomeedikumis oli, oli molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia. Ma räägin siis veits sellest ka. Rääkisime seal, kuidas siis neid B-rakke ja T-rakke jne voolutsütomeetriliselt mõõta. Noh, et millise immunsüsteemi rakuga tegu on või mida iganes. Ma ei tea :D Ma pean õppima eksamiks, siis ütlen kõike.
Peale loengut jäin ühe oma loengukaaslasega pikemalt rääkima, ja siis sai mu plaan kinnitust küll... Mu vestluskaaslane ütles, et mõned on peale doktorantuuri läinud arstiteaduskonda arstiks õppima. No ja siis mõtlesin, et see oli ju ka minu üks plaan, et tahaks minna doktorantuuri ja peale doktorantuuri arstiteaduskonda. Kuna õppida mulle meeldib ja töötamine pole pooltki nii äge, kui teaduse tegemine, siis miks mitte, onju. Saan kogu maailmale kasulik olla! Ja endal ka tore, loodetavasti. Selleks pean ma ikka nautima seda teemat, mida ma saan, nii et loodan, et siis see magistritöö, mulle meeldib hullult ja see on jätkusuutlik. Lähen räägin tähtsate inimestega reedel. Ahh, see teema painab mind.
No ja siis läksin bussi peale, nii täpselt jõudsin peale ühes õppehoones söömist ja mõtlesin, et lahe oleks veel bussiga ringi sõita, et näha, kuhu see suubub ja mis siis saab, aga krt mul tulid sitakrambid ja ma pidin ära minema ja no-spad ostma. Hull valus oli kõht, mingi krampides, ma ei saa ju nii vaadet bussiaknast nautida, kui ise külmavärinates olen. See ei ole ju normaalne, aga no whatever, küll üle läheb.
Kristiina juures siis hakkasin otsima, kellega ma saaksin talli Koma juurde, kuna mul ju autot pole. Nii vedas, et sain selle sama naisega, kes Koma kapju värgib! Läksime siis koos talli ja seekord mõtlesin ka teha sadulata trenni ja oli raskem (või noh huvitavam), sest kaks hobust viibis veel maneežis, nii et ma pidin vaatama, et ma kellelegi otsa ei sõidaks, aga nii hästi tuli kõik välja, et siuke lust oli. Mingi sitajunn kerkis ka seal vahepeal keset teed ja ma oskasin nii hästi sellest mööda sõita, et mul oli nii hea meel. Mäletan, kui ma kunagi ammu sõitsin Komaga ilma sadulata ja valjaste asemel panin päitsed ja kaks nööri, ei suutnud ma küll teda juhtida nii hästi, nagu üldse mitte nii hästi, mis on kardinaalne erinevus sellest, mis täna oli. Täna mul siiski olid suulised, aga hoidsin ratsmeid lõdvalt ja juhtisin teda kehaga ja kaelarihmadega. Omg ja ma suutsin traavist istakuga sammu minna. Muidugi niisama peatusi sammust ma jällegi suurt ei suuda. Ükskord treeneri käe all harjutasin neid.
No ja tehti siis täna Koma tagumised kabjad ka ära, värgiti. Ja rääkisime juttu.
Appi ja Kristiina juures mõtlesin, et teen mulgiputru. Et noh, lihtne ju, et kallad pudru pannile ja soojendad. Aga esiteks, saa see purk lahti, teiseks, võta mingi pann kuskilt, mingi taldrik ja nõud. Ja siis kolmandaks... selleks, et paar ampsu kõhtu täis saada, pead pesema terve hunniku nõusid ära!!! Pann, kahvel, panniriistad, tass. Mõttetu ajaraiskamine see söögitegemine ju. Üks asi, mida ma ei igatse, on köök. Kui mul vast oma köök oleks, teeks ma suht iiziks selle, et hää oleks kokata, aga kokkamine on niiiiii igav tegevus ja söömine on üldse üks kannatus, mis tuleb ära teha, et keha saaks funktsioneerida. Ja mida parem, kvaliteetsem ja maitsvam söök sisse läheb, seda parem tulemus tuleb.
Nüüd ma jäin jutustama Kristiinaga, ja no millalgi siis hakkan vaatama vaatamata sarju.
Kooli ma homme saan, aga ainus, mis ma põen on, et kas ma homme ei saagi talli minna? Busse sinna suurt sageli ei käi, selle uurisin välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar